Suitsetamisest loobumine Jamie Oliveri programmis – Kuidas läks?

Allen Carri Londoni meeskond on harjunud erinevate palvetega – alates kuulsustega, kes soovivad suitsetamisest loobuda privaatselt, enda kodudes ja lõpetades rahvusvaheliste suurfirmadega, kes tahavad aidata enda töötajatel suitsetamisest vabaneda ja paluvad seminare läbi viia nende endi territooriumil. Kuid isegi Londoni meeskond läks elevile, kui nende poole pöördus Jamie Oliveri kureeritav „Viieteistkümne õpipoisi“ programm. See ettevõtmine kasutab toitude võlu, et anda noortele võimalus paremaks tulevikuks. Nüüd, kümnendal tegutsemisaastal, tahab programm teha nii palju kui võimalik, et aidata luua noorte ellu positiivseid mustreid.

Meil oli siiralt hea meel korraldada neile seminar Londonis ja saada tagasisidet nii Jamie Oliveri meeskonna poolt, kui ka neilt, kes seminaril osalesid. Enda lugude jagamine inimeste poolt, kes jätavad suitsetamise, võivad suurel määral julgustada ka teisi suitsetajaid, kes kaaluvad esimese sammu astumist. Loomulikult, kui suitsetajale on loobumine ka lisaks õnnestumisele väga lihtne, julgustab see teisi aina enam. Kuid selleks, et suitsetamisest loobumine oleks lihtne, tuleb mõista täielikult suitsetamise lõksu, mida meie ka oma seminaridel tegemas oleme.

Jamie Oliveri sihtasutuse eestkostja Nikki Giles ütles oma tagasisides: „Ma olen väga tänulik, et Allen Carri meeskond nõustus seminari läbi viima ja pakkus välja ka enda ruumid. Igal aastal on meie programmis osalejaist enamus noori suitsetajaid, kes küll tahaksid maha jätta, kuid see pole neil kunagi õnnestunud. Ma ei ole kunagi varem kogenud midagi taolist nagu sel seminaril, mis eemaldas suitsetajatel peast selle pideva konflikti, mis iseloomustab enamike suitsetajate eelmisi luhtunud loobumiskatseid. Suur aitäh teile!“

Veelgi rõõmustavam on aga lugeda tagasisidet neilt noortelt, kelle haistmismeel ja maitsetundmine saab kokaametit pidades ülioluliseks.

Kelsey: „ Koolitus oli väga põnev. Ma sain juurde teadmisi, kuidas suitsetamine mõjutab sind nii vaimselt kui füüsiliselt. Ma ei ole peale seminari enam suitsetanud ja julgeksin seda soovitada kõigile, kel on suitsetamisest loobumisega tõsi taga.“

Ayssa: „Seminarijärgselt tunnen ma tõepoolest end vabana ja ma ei karda enam neid olukordi nii väga, kus ma olen alati suitsetada tahtnud (erinevalt eelmistest loobumiskatsetest). Ma ei suuda leida ühtegi head põhjust, et suitsu ette panna ja olen mittesuitsetamises palju enesekindlam.“

Michael: „Enne seminari, oli mul mitmeid mõttetuid põhjusi, miks suitsetada. Nagu näiteks igavusest. Allen Carri seminar aitas mul mõista, et suitsetamisel ei ole mitte ühtegi kasu ja ma olen veendunud, et ma ei hakka enam kunagi uuesti suitsetama.“

Abd: „See oli kaasakiskuv, küll provotseeriv, aga minu puhul ka elumuutev päev.“

Seminari viis läbi Allen Carr Londoni vanemterapeut Colleen Dwyer. Tänaseks on Colleen aidanud suitsetamisest loobuda kümnetel tuhandetel suitsetajatel. Ta ütles: „See, et sa reaalselt aitad inimesel suitsetamist maha jätta, on suurepärane tunne. Saladus peitub selles, et seminari läbinud, kes on olnud avatud meelega näevad suitsetamise maha jätmist kui võitu, mitte kui kaotust. Kui sa näed seda kui võitu, oledki sa õnnelik. Just seepärast nii paljud inimesed Londonis, kes tahavad suitsetamisest vabaneda, valivad Allen Carri meetodi.“

Kingituse asemel suitsetamisest loobumine?

Nii nagu muretsevad vanemad oma laste pärast, muretsevad ka lapsed oma vanemate pärast.

Loomulik on ju ka see, et me tahame oma lapsele parimat. Tahame, et tema elus oleks palju väljakutseid, et ta areneks ja võimalikult vähe muremõtteid, mis tema pea kohal hõljuks.

Hiljutine uuring tõi välja, et suure osa laste peamine jõulusoov on see, et ta vanem jätaks suitsetamise. Tuhandest, suitsetava vanemaga, 8-13 aasta vanusest lapsest, oli 98 protsendil soov, et ta vanem loobuks suitsetamisest. Neist 73% oli mures, et suitsetamine tapab ta vanema.

Lapsed, kelle unistus on saada endale uus telekamäng, iPad või mõni nutitelefon, on nõus sellest loobuma, et tema ema või isa jätaks suitsetamise. Nad on valmis edasi lükkama populaarsust seltskonnas selle nimel, et tema vanem ei teeks elus halbu otsuseid. Nad on meie pärast mures.

Kas sulle on tulnud kunagi ligi laps, kes vaatab sulle siiraste silmadega otsa ja ütleb, et ära palun suitseta, ma ei taha, et sa ära sured. Kui keegi on pidanud seda kogema, siis ta teab, kui pinevad taolised hetked on. Kuidas iganes sa olukorra lahendad, et laps sind hetkeks rahule jätaks, on tema ikka veel sinu pärast mures.

Levinud on ütlus, et suitsetamine on iga inimese enda asi. Ei ole. Igal nädalal tapab tubakatarvitamine meie pisikeses Eestis üle 50 inimese. Igal nädalal jäävad lapsed ilma enda emadest-isadest, vanaemadest-vanaisadest. Suitsetamine on väga isekas- kuid tuleta meelde sa ei olnud selline enne alustamist. Alles nüüd kui sõltuvus on võtnud sult valikuõiguse, oled sa arvama hakanud, et sinu heaolu sõltub sigarettide olemasolust. Sa võitled kõigiga, kes üritavad sind sundida või meelitada suitsust loobuma. Suitsetamisest loobumine, juba kui mõte, on see, mis sind paanikasse ajab. Seepärast lükkadki sa seda lõputult edasi, oodates „õiget aega“.

Samuti on teinud uuringud kindlaks, et tõenäosus, et suitsetavate vanemate lapsed hakkavad ka ise suitsetama, on neli korda kõrgem, kui nendel vanematel, kes seda ei tee. Me tahame kasvatada häid ilmakodanikke, kes teevad elus õigeid otsuseid ja uskuge mind, sõrme vibutamine, endal sigaretikonts suunurgas, ei anna mingeid tulemusi. Me võime hoiatada noori nii palju kui tahame ja tuua ennastki näiteks, kuid seni, kuni me ise suitsetame, ei ole meil õigust rääkida, et nemad seda teha ei tohiks.

Kingi oma lapsele sel aastal miski, mida ta tahab aastaringselt – mitte ainult siis, kuni see populaarne on. Võta talt ära mure- näita enda eeskujul, et sa tuled ka ilma toime. Võta endalt ära mure- mõtle, kui hea oleks elada, ilma igasuguse soovita sigaretti endale suhu toppida. Mõtle, kui hea oleks kallistada enda lähedasi ilma mureta, et sa võid neid enda suitsuhaisuga eemale peletada. Muuda enda selle aasta jõulud tõeliselt õnnelikuks. Me saame aidata üle 90% neist, kes meie poole pöörduvad ja neid väheseid, keda me aidata ei saa, nendele ei lähe ka see üritus midagi maksma. Mis on kõige hullem asi, mis võib juhtuda?

Suitsetamisest loobumine Jamie Oliveri programmis

Sihtasutus „Viieteistkümne õpipoisi programm“, mille lõi 2002 aastal staarkokk Jamie Oliver, kasutab toitude võlu, et anda noortele võimalus paremaks tulevikuks. Tänaseks on programm kümne aastane ja teeb nii palju kui võimalik, et julgustada noori inimesi, kes on seadnud endale suunaks toitlustusala, looma endale häid elukombeid.

On teadatuntud fakt, et suitsetamine võib muuta kokkade maitsmismeeli, seega sihtasutus otsustas sellest aastast aidata programmis osalevatel suitsetavatel noortel selle sõltuvusega toime tulla. Suitsetamisest loobumine on üks viis paljudest, kuidas inspireerida noori elama tervislikumalt.

Jamie Oliveri sihtasutuse esindaja Nikki Giles kommenteerib: „ Allen Carri Easyway programmil on väga kõrge rahvusvaheline maine, kui meetod, mis aitab suitsetamist maha jätta igas vanuses inimestel. See tundus lihtsalt loomulik, et pöördusime abi saamiseks just nende poole ning palusime lähemalt tutvustada nende korporatiivprogrammi.“

Allen Carri Easyway organisatsiooni peadirektor John Dicey lisab enda poolt: „ Paljud tööandjad on hakanud mõistma, et aidates oma töötajatel suitsetamisest vabaneda, ei kasvata see ainult tootlikkust, vähenda puudumist töölt ega kahanda tervisekindlustuse summasid, vaid on suitsetavale töötajale reaalne ja pikaajaline kingitus, sest see hõlmab endas nii nende isiklikku tervist, vabadust sõltuvusest ja suurt rahalist kokkuhoidu (Eestis kulutab keskmine suitsetaja sigarettide ostmisele ligi €1000 aastas). Väga hea tunne on toetada sellist suurepärast ettevõtmist nagu „Viisteist õpipoissi“ ja aidata neil suitsetamisest loobuda. Lisaks paranenud tervisele kipuvad suitsetavad kokad enda toite üle maitsestama, seega suitsuvabade kokkade näol saavad restoranide külastajad kindlasti paremaid maitseelamusi.“

Pakume ka Eestis firmaseminare neile, kes soovivad enda töötajaid motiveerida suitsetamisest loobuma. Oleme pakkunud firmateenuseid juba üle kümne aasta ja teame, mida teeme. Kui teie ettevõttel võiks huvi olla kuulata, missugused on võimalused aidata suitsetavaid töötajaid, siis palun võtke meiega ühendust.

Suitsetamisest loobumine – minu lugu

Minu nimi on Henry Jakobson. Ma olen Allen Carri esindaja Eestis ja viin läbi seminare, mis aitavad teil suitsetamist maha jätta. Suitsetamisest loobumine võib olla lihtne ja nauditav, kui seda teha õigesti.

Kuigi mu nimi võib tunduda võõrapärane, olen ma siiski täisvereline eestlane. OK, olles 100% aus on minus siiski ka 25% läti verd. Mitte, et see midagi muudaks. Olen elanud ja kasvanud Tartus ning hetkelgi veedan suurema osa ajast Tartust, kuigi aina enam nõuab elukorraldus ka Tallinnas viibimist.

Hakkasin suitsetama 12-13 aastaselt. Ma ei oska öelda, kumba vanust pidada alguseks. 12 aastaselt hakkasin ma suitsetama, kuid alles 13 aastaselt julgesin ma hakata ka alla tõmbama. Mäletan esimesi suitse- neis ei olnud küll midagi erilist, kuid nad ei olnud ka kohutavad. Tõenäoliselt seepärast, et alla ma ei tõmmanud. Olin 13, kui mu sõber Emajõe ääres pingil istudes õpetas allatõmbamist. Ta ütles: „Et mitte oksendama ega köhima hakata, sisse tõmmates pead sa ütlema- „Ema, isa seksivad“ ja väljahingates „Las nad siis seksivad““. Tõepoolest läks suits alla ja tuli välja pea valutult. Vahepeal ma küll unustasin seda öelda ja suits läks kusagile valesse torru ja köhahoogu pidama saada oli siis väga raske.

Esimest korda ostsin ma endale ise suitsu alles umbes 14 aastaselt. Ma panin ema antud toidurahaks mõeldud kroonid kõrvale ja ostsin selle eest endale suitsu. Suitsetasin kooli staadioni juures paviljoni taga koos umbes 40 teise koolisuitsetajaga. Neid oli igast vanusest. Aeg ajalt üritati õpilasi küll üllatada, kuid selleks ajaks kui õpetajad kohale jõudsid, olid suitsud juba ammu ära kustutatud ja tehti nägu nagu oleks seal vaid lihtne jutuajamine. Loomulikult vibutati sõrme ja räägiti, kui halb suitsetamine on. Me teadsime isegi, kui halb suitsetamine on, meile polnud vaja seda rääkida. Kuid ma ei kavatsenud ka suitsetajaks jääda.

Kuid ma olin vist 16 aastane, kui ma avastasin, et ma ei kontrolli enam olukorda. Ma ootasin pikisilmi igat vahetundi. Ma hakkasin võlgu võtma, et enda sõltuvust toita, kui ma kodust raha ei saanud. Ostsin meelega kõige kangemaid ja vastikumaid sigarette, et neid kuluks vähem. Ei kulunud. Kui vahetunni kell kõlas, oli mul tuli takus, et nurga taha jõuda. Selleks ajaks tegin ma umbes paki päevas.

Suitsetamisest loobumine tuli mu mõtetesse esimest korda 17 aastaselt. Mu vanemad ei teadnud, et ma suitsetasin. Vähemalt nii meeldis mulle mõelda. Ma olin emale küll paar korda vahele jäänud, kuid ma vältisin suitsetamise teemat. Ma ütlesin, et ma lihsalt proovisin neil kordadel, mis maitsega see suits on. Loomulikult ei uskunud ta mind, kuid mis ta ikka teha sai. Abivahenditeta loobumiskatse kestis 10 päeva, kui ma olin haiglas. Tegelikult olin ma isegi enda üle väga uhke, et ma nii pikalt sellest ilma olin olnud. Kümnendal päeval tuli mind vaatama mu suitsetav sõber. Ta küsis mult, kas ma suitsu tahan. Ma vastasin jah. Ma tegin selle suitsu ära, võtsin talt tema paki ja lasin autost veel juurde tuua.

Ma olen eluaeg olnud salasuitsetaja enda sugulaste ees. Ma olen alati enda suitsetamist nende ees häbenenud. Võis olla seetõttu, et kogu oma lapsepõlve veetsin ma kõva häälega rääkides, et mina ei hakka kunagi suitsetama ega jooma, mille peale kõik pead paitasid ja kiitsid kui tubli ma olen. Sugulastega kohtumised olid minu jaoks alati väljakutsed. Ma suutsin küll suitsetamata olla, kuid alateadlikult otsisin ma pidevalt võimalust eemale kaduda ja teha paar mahvigi. Lõhna ja nätsu kulus koosviibimistel kõvasti, et varjata.

Minu suitsetamise tihedus aina kasvas ja kasvas. Ma olin oma sõprade jaoks suitsetaja sünonüüm. Kui räägiti suitsetajast, siis räägiti minust. Kui ma vanemate juurest välja kolisin käis suitsetamine iga mu tegevuse juurde, olgu see siis vaimne või füüsiline – ma suitsetasin pidevalt. See kasvas niivõrd hulluks, et ühel hetkel oli mul suits ees juba enne, kui ma hommikul silmad lahti tegin. Enne silmade avamist kobas mu käsi põrandalt tuhatoosi, asetas selle rinnale ja teine käsi otsis põrandalt tühjade pakkide vahelt täis pakki, et suits ette panna ja süüdata. Ma suitsetasin vahel kaks või kolm suitsu ENNE kui ma voodist püstigi sain.

Ma teadsin, kui sügavas sõltuvuses ma olin. Nõustamiskabinettides tehtavate testide järgi olin ma sügavas sõltuvuses ja nad ei näinud võimalust, kuidas ma suitsetamisest ilma ravimiteta lahti saaks. Proovisin nätse kui plaastreid. Proovisin antidepressante. Kõik need asjad toimisid! Kuid ainult seni, kuni ravikuur käimas oli. Kui ma lõpetasin ravimite kasutamise, rändas suits iseenesest suhu tagasi. Proovisin ka nõelravi, kuid lahkudes tegin ma rohkem suitsu kui tulles. Mind hoiatati, et edaspidi suitsetades läheb mul süda pahaks. Ma tahtsin seda! Ma tahtsin, et suits muutuks nii vastikuks, et süda läheks pahaks. Ma panin suitsu ette ja jätkasin sealt, kus see pooleli jäi. Proovisin korduvalt ka lihtsalt tahtejõuga, kuid enamus neist katsetest kestis kuni 10 tundi, millest 9 ma magasin.

Ma olin leppinud enda saatusega, et ju mul ei ole absoluutselt iseloomu ja ma ei tule sellega toime. Ju on minu tulevik samasugune, kui mu vanaisal, kes suri kopsuvähki või nagu mu isal, kel on tänaseks kõik suitsetajate haigused. Arvasin, et ju ma naudin suitsu niivõrd väga, et ei saagi sellest kunagi lahti.

2004 aastal sattusin Iirimaal raamatupoes olles Allen Carri raamatu otsa, millest ma olin kuulnud enda endiselt ülemuselt, kes jättis seda lugedes suitsetamise päeva pealt maha. Ka temale oli seda soovitanud keegi, kellega juhtus täpselt sama. Ostsin selle raamatu ja lugesin läbi. See oli hea raamat, aga see oli ka kõik. Ma sain kõigest aru, kuid midagi ei juhtunud. Umbes aasta aega hiljem lugesin ma raamatu uuesti läbi, viskasin suitsupaki prügikasti. Mul läks suurepäraselt,kuid nädala pärast rändas suits uuesti suhu. Tänaseks ma tean, et ma vajasin lihtsalt teistsugust lähenemist, mida seminar ka pakkuda suutis.

Kõik olid minu üle uhked, et ma olin suitsetamisega toime tulnud ja ma tõesti ei tahtnud neid alt vedada. Broneerisin end Londonis toimuvale seminarile ja läksin sinna sõprade teadmata. Ma läksin seminarile skeptilisena ja tulin küünilisena. Ma ei tundnud ennast teistmoodi. Tegelikult olin ma valmis, et see ei toimi minu puhul. Sellest saab kohe mööda viis aastat. Ma pole viie aasta jooksul tundnud kordagi suitsunälga. Mul ei olnud mingeid hirmsaid võõrutusnähtusid. Ma olen eluaeg olnud paks mees – enne suitsetama hakkamist, suitsetamise ajal ja nii ka täna. See ei mõjutanud mu kaalu kuidagi. Ma ei igatse absoluutselt suitsetamist.

Ma olin väga sügaval sees ja lootusetus olukorras. Mul puudus usk endasse ja veel vähem sellesse, et mingi meetod aitab mul sõltuvusega toime tulla lihtsa vaevaga. Ma ei uskunud seda. Läksin vaid seetõttu, et ebaõnnestumisel lubati mulle raha tagasi maksta. Täna tahan mina aidata eestlasi nii nagu sain isegi sellest abi. Inimesed, kes tulevad seminarile ja mõistavad seda lõksu, mõistavad, kuidas sellest lõksust välja pääseda, lahkuvad seminarilt õnnelike mittesuitsetajatena. Pea kõik, kes end seminarile registreerivad on täielikult skeptilised – keegi neist ei usu, et see meetod aitab. Mina ka ei uskunud. Miks nad peaksidki? Kas see ei kõla kõik liiga hea, et tõsi olla? Seepärast ongi enamus meie kliente tulnud läbi soovitajate – läbi inimeste, kes on ise selle meetodiga maha jätnud ja nüüd soovitavad teistele edasi. Sest nii on inimesed isegi näinud kellegi teise eeskujul, et see toimib.

Ära ole suitsetaja lihtsalt seetõttu, et sa ei tea kuidas maha jätta või sellepärast, et sa ei usu endasse või meisse. Anna endale võimalus. Sul ei ole kaotada absoluutselt midagi, kuid võita väga palju. Sa ei saa kunagi kahetseda otsust, et sa jätsid maha. Küll võid sa väga kahetseda seda, et sa ei jätnud. Võta ühendust ja võta valikuõigus tagasi!

Suitsetamisest loobumine – Edulugu kaugemalt

Veidi pikem edulugu Dragalt, kes osales Allen Carri seminaril Austraalias.

Ülikooli kahekümnes sünnipäev! Minu esimene sigaret! Rännak põrgusse on alanud! Loomulikult tol ajal ei tunnetanud ma suitsetamist sellisena. Esimene suits oli vastik. Mäletan, kuidas mu kollegid kõik itsitasid vaadates mu ägisemist, pisaraid ja köhimist. Teine suits oli parem ja kolmas oli juba nauditav. Ma suitsetasin läbi kogu oma esimese raseduse ja sünnitasin enneaegse poja, kes enda elu eest võitles. Ka kogu imetamise aja ei kadunud suits kusagile. Jumal tänatud, et temast kunagi suitsetajat ei saanud. Kui ma teise sünnituse ajal haiglasse jõudsin ja valud ei olnud üksteisest kaugemal kui viis minutit, hiilisin ma rõdule, et teha üks kiire suits enne sünnitust. Mu poja sünnitus lükkus edasi, et ma saaks teha selle suitsu! Ta oli kõigest ühe tunni vanune, kui ma tegin järgmise suitsu. Ma olin nõrk, sünnitusest kurnatud, värisesin ja suitsetasin oma sigaretti. Ta on praegu 26 aastane ja räägib kõigile, et ta oleks hetkel viis minutit vanem, aga ta ema pidi suitsetama veel ühe sigareti. Juba viieteist aastaselt sai temast ahelsuitsetaja. Ta oli samamoodi sõltuvuses nagu minagi- keemiliselt, füüsiliselt, emotsionaalselt, psühholoogiliselt, sotsiaalselt.

Ma nautisin suitsetamist. Noh, vähemalt mulle tundus nii. Igatahes ma teadsin, et ma ei suudaks toimida, kui ma peaksin suitsetamise lõpetama. Ma olin selles veendunud 34 aastat. Suitsetamisest loobumine ei tulnud kõne allagi. Mul oli korduv kopsupõletik ja see oli mu kolmas kord. Olin haiglas, ümbritsetud tilgutitest. Ma teesklesin magajat, et õde palatist lahkuks ja ma kiirustasin terassile (nõelad veenides ja puha), et teha üks suits veel. Palun, üks suits veel! Peale nelja haiglas veedetud päeva palusin ma arstil luba koju minna. Andsin talle kõikvõimalikke vabandusi, et saada vaid välja. Ma vajasin sigarette. Mu pere ja sõbrad palvetasid minu eest. Ma palusin, et nad palvetaksid, et kui ma saangi haiguse, et see oleks pigem infarkt, kui kopsuvähk. Iga kord, kui ma tundsin rinnus valu, oli mul hirm, et see on vähk. Ma olin lootusetu.

Kätte oli jõudmas mu viiekümneaasta juubel. Mul oli tunne, et mu keha on tõrva täis. Aina kasvava surve tõttu oma perekonna ja sõprade poolt, hakkasid mu mõtted aina enam liikuma suitsust loobumise suunas. Iga tahtejõuga katsetus, ilma abivahenditeta, lõppes sügava depressiooniga. See ei olnud minu jaoks. Järgnevalt proovisin ma ka nätse, nikotiini plaastreid, e-sigaretti, Zybanit ja Champixi… Lugesin läbi ka Allen Carri „Lihtne meetod lõpetada suitsetamine“ raamatu ning suitsetasin kuni raamatu lõpuni. Raamat läbi, tegin ma otsuse, et ma ei taha suitsetamisest loobuda. Mulle ei läinud korda, kuidas inimesed minusse suhtusid. Eriti need inimesed, kelle arvamus mulle korda ei läinud. Ma jätkasin „õnneliku suitsetajana“.

Mu noorem poeg, see minuga võrreldav lootusetu juhtum, lõpetas suitsetamise, kui käis Allen Carri seminaril. Nagu minagi, oli ka tema eelnevalt erinevaid viise proovinud. Ta siis palus, et ma annaksin endale ühe võimaluse veel… tema pärast. Peale pikka, pikka veenmist andsin ma järele. Maksin enda $550 osalemistasu ja läksin kohale. Seminaril ei räägitud midagi, mida ma niigi ei teadnud. Ma teadsin seda kõike. Ma needsin ennast, et olin kulutanud hunniku raha ja kulutanud 6 tundi enda päevast. Mida iganes Natalie (terapeut) seminaril ütles, oli mul kõigele vastuargument. Ma ei nõustunud millegagi, mida ta üritas meile seminaril selgeks teha. Vaatasin neid noormehi ja neide, kes seminaril olid, kellest mitmed olid nooremadki, kui minu 34 aastat suitsukarjääri. Vaatasin nende hirmunud nägusid, kui nad tõmbasid oma eelviimaseid ja viimaseid suitse. Mina olin lõdvestunud ja rahulik, sest ma olin veendunud, et need ei olnud mu viimased.

Seminar sai läbi. Ma ei tundnud lahkudes mingit suitsunälga. Hoolimata sellest, et mu abikaasa suitsetas jätkuvalt. Mul oli tunne, justkui oleks ma transis. Normaalne, toimiv, mittesuitsetav… Ma ei suutnud uskuda, et see toimis. Ja siis, kolm päeva hiljem, sattusin ma väga suure stressi keskele, kui mind töölt koondati. Mu mehe suitsud lebasid lauanurgal ja ma võtsin ühe. KÕIK! Tundsin taas nälga. Ma soovisin meeleheitlikult lisaseminari. Ma teadsin, et see asi toimib. Ma teadsin, et ma võin suitsetamise lõpetada ja „normaalselt“ toimida. Ma teadsin, et see oli minu jaoks ainus viis pääseda vabaks kogu minu elu kestvast orjusest. Läksin tagasi Natalie juurde teisele seminarile ja alates sellest seminarist (tänaseks kolm kuud tagasi juba) olen ma olnud õnnelik mittesuitsetaja. Mu perekond, sõbrad, kollegid – keegi neist ei suuda seda uskuda. Mina ka mitte :). Ma olen suitsetajatega pidevalt koos ja ei tunne mingit nälga. Aegajalt, eriti kui mul on igav, või ma olen stressis, tulevad mul suitsud meelde, kuid ma arvan, et see on lihtsalt vana muster, sest ma ei soovi neid endale suhu panna – ei mingit vajadust ega nälga. Mõte suitsust kestab paar sekundit ja kaob uuesti. Lõpuks ometi olen ma vaba!

Kui kunagi, misiganes põhjusel, peaksin ma tagasi langema ja uuesti lõksu jääma, läheksin ma taas Allen Carri seminarile, sest see on ainus viis, mis minu puhul toimib. See on ainus viis, mis toimis ka mu poja puhul, kes on olnud õnnelik mittesuitsetaja juba viimased 2 aastat.

Draga

Lisaseminarid suitsetamisest loobujatele

Kui sa ei ole veel Allen Carri programmiga tutvunud, siis enne seletust kiire tutvustus, kuidas suitsetamisest loobumine meetodiga käib.

Enamikele inimestele, kes meie seminarile tulevad, piisab ühest kuuetunnisest seminarist, kuid neile, kel mahajätmine ebaõnnestub, on raske või hakkavad mingil põhjusel uuesti suitsetama, on õigus saada ka kaks täiesti tasuta lisaseminari.

Minu käest on korduvalt küsitud, et, kes on need, kes vajavad lisaseminare.

Need inimesed jagunevad kaheks. Suurem osa neist on inimesed, kel mahajätmine oli lihtne, kuid muutuvad liialt enesekindlaks, on veendunud, et nad ei hakka enam kunagi suitsetama, kuid lihtsalt vaatavad, mis maitsega see suits on. Vähemuse järelseminaridel moodustavad inimesed, kes pidid kasutama peale seminari tahtejõudu, et mitte suitsetada ja ühel hetkel andsid alla. Ka selliste inimeste puhul toimib meetod suurepäraselt, nad vajavad lihtsalt natukene lisalähenemist.

Kuid nagu ma ütlesin, on enamus järelseminari vajajatest inimesed, kes ei igatse absoluutselt suitsetamist, ei tunne mingit suitsunälga ja on rõõmsad, et ometi enam suitsetama ei pea. Kuid siiski on see ka hea alus liigsele enesekindlusele. Nüüdseks õnnelik mittesuitsetaja TEAB, et ta ei hakka enam mitte kunagi suitsetajaks ja teeb lihtsalt ühe mahvi/suitsu, et näidata, kui üle ta sellest on. Nikotiin on maailma kõige kiiremini toimivam uimasti. Selle sõltuvus tekib väga kiiresti. Need samad inimesed, kes on veendunud, et ei jää uuesti lõksu ja kes teevadki vaid selle ühe mahvi, et endale kinnitada, et nad ei jää, avastavadki end uuesti lõksus.

Mulle helistas üks seminaril osalenud härra, kes švipsis peaga otsustas vaadata, millest ta siis nii väga sõltuvuses oli ning avastas midagi, mille eest ma hoiatan esimesel seminaril – see on kas kõik või mitte midagi.

Sa kas oled suitsetaja või mittesuitsetaja.

Siiski pole ka siinkohal muretsemiseks põhjust. Just sellepärast me neid lisaseminare peamegi. Seda tuleb võtta kui õppetundi, sest lisaseminarid ongi just selliste apsude lappimiseks. Kolme tunniga saan ma mõtestatuse uuesti suurepäraselt paika ja see endas pettunud härra, võib jätkata elu õnneliku mittesuitsetajana.

Ma olen alati öelnud, et suitsetamisest loobumine on ainult väike osa Allen Carri programmist. Suitsetamisest võib loobuda iga kell. Lugema hakkab elukvaliteet peale loobumist. Kui sa igatsed suitsetamist, oled murdumise äärel, muutud ülekaaluliseks, sest toit asendab suitsetamist ning tahad ikka ja aina suitsetada ja veedad edasise elu tahtejõuga suitsusoovile vastu pannes, siis ei ole see minu silmis mingi lahendus. Seda hoolimata, et see inimene ei suitseta. Allen Carri meetodi võlu on hoopis selles, et see võtab sult igasuguse soovi ja vajaduse uuesti suitsu süüdata ja kui sa ei ürita näidata suitsule, kes boss on, võid sa elu lõpuni nautida mittesuitsetaja elu.

Nagu üks tark mees ütles, et sa ei pea hüppama jää peale, et veenduda, et jää libe on. Sa võid seda niigi teada.
Sa ei pea proovima suitsu selleks, et näha, kas sa jääd uuesti sõltuvusse. Sa võid ette teada, et jääd :).

Allen Carri meetodi lühitutvustus

Lühitutvustus, kuidas erineb Allen Carri meetod teistest.

Me ei räägi, miks sa peaksid maha jätma, vaid me räägime, miks sa suitsetad

Suitsetamisest loobumine: Iga päev õpin ma midagi uut

Kui ma alles alustasin Allen Carri terapeudina, siis mulle öeldi, et ma õpin suitsetamise kohta midagi uut absoluutselt iga päev.

Olen aus ja ütlen, et ma ei mõistnud, mida nad silmas pidasid. Kuidas on see võimalik, et olles eelnevalt 13 aastat igapäevasuitsetaja, veetes poolteist aastat end koolitades Allen Carri terapeudiks, õpin ma ka edaspidi jätkuvalt suitsetamise kohta midagi uut. Eriti veel silmas pidades, et arvasin, et sellest pooleteise aastasest intensiivsest koolitusest võiks ju piisata.

Olles tänaseks kohtunud ligi 200 suitsetajaga, kel suitsetamisest loobumine käsil on olnud, mõistan ma täielikult, mida nad silmas pidasid.

Kuigi suitsetajad õpivad seminaril minult suitsetamise kohta ja selle lõksu kohta, milles nad on, õpin ka mina klientidelt suitsetamise kohta. Ma saan teada aspekte, mida ma ei olnud endale suitsetajana teadvustanud, kuid mis mõnel teisel võib olla teadvuses vägagi olulisel kohal.

Näiteks rääkis ühel Tartu seminaril üks meesterahvas suitsetamisega seotud isoleeritusest. Ma mõistsin teda poolelt sõnalt, sest paljud suitsetajad ütlevad (nii ka mina kunagi), et suitsetamine on põhjus seltskonnast eemalduda ja isoleerida end muust seltskonnast. Olla omaette.

Kuid tegelikult ei pidanud ta absoluutselt seda silmas. Neil oli naisega välja kujunenud sõprusseltskond, kellega nad koos päris tihti väljas käisid- lisaks neile veel kaks paari. Viis inimest kuuest selles seltskonnas, olid suitsetajad. Mees tundis süüd ja häbi mitte sellepärast, et ta suitsetas, vaid sellepärast, et kui nad viiekesi välja suitsetama läksid, jäi tema naine üksinda laua taha istuma. Ta pidi veetma aega üksinda, omaette nukrutsedes. Isoleerituna muust seltskonnast. Hoolimata, et naine ei kurtnud kunagi ja ei heitnud seda kunagi mehele ette, oli mees südamest õnnelik, et edaspidi ei pea ta oma naist seltskonnas üksi jätma, sest ta oli juba seminarilt minnes veendunud, et ei suitseta enam kunagi.

Aitäh selle uue vaatenurga eest!

Suits on minu väike sõber!

Suits on minu väike sõber…. See on miski, mida ma kuulen suitsetajatelt päris tihti, kui nad meie seminaril osalevad.

Püüdes viia enda teenus suitsetajatele lähemale, oleme me lisaks osade kaupa maksmise võimalusele, pakkunud välja ka seminarid nii Pärnus kui ka Rakveres. Siiski on need kohad soovijatega visad täituma ja ma loodan, et mida aeg edasi, seda suurem on inimeste huvi. Enamus, kes meieni jõuavad, tulevad läbi soovitaja – läbi kellegi, kel suitsetamisest loobumine Allen Carri meetodil lihtne ja nauditav oli. Kui sul ei ole soovitajat, siis sa ei pea sellepärast suitsetamist jätkama. Tule, jäta suitsetamine ja muutu ise soovitajaks :).

Kuid 2011 jaanuarikuu Pärnu seminaril sattusin ma jutusoonele ühe väga meeldiva härraga, kes ütles, et on eelnevalt korduvalt üritanud jätta nii tahtejõuga kui erinevate abivahenditega. Kuid alati, kui suitsetamisest loobus, valdas teda tunne, justkui ta oleks ilma jäänud enda kallist sõbrast ja alati, kui ta nägi teisi suitsetajaid suitsetamas, siis ta kadestas neid, mis omakorda pani teda suitsunälga tundma.

Kuid peale meie lühikest vestlust jõudis ta ise järeldusele, et kui ta sõbruneks näiteks mõne teise kliendiga, kel sel päeval suitsetamise mahajätmine koos temaga seminaril käsil oli, kuid keda oleks vallanud mingi veider needus, mis tapaks POOLED tema sõpradest ja KÕIK need, kes ellu jäid, oleks siiski needuse tõttu saanud endale mingi vigastuse, siis ta tõenäoliselt väldiks seda inimest. Vähemasti endale sõbraks ta teda kindlasti ei valiks.

Seminarist on möödas pea aasta ja see härra ei suitseta tänase päevani. Kuna ta nüüd ka mõistab, et suits pole kunagi ta sõber olnud, ei ole ta kordagi peale seminarilt lahkumist suitsust puudust tundnud. Tema enda sõnade kohaselt, ei suuda ta uskuda, et ta kunagi niimoodi üldse mõtles. Seminar aitas näha suitse sellena, mis nad tegelikult on – sinu vaenlane. Justkui ülbik, kes teeb sinu eest otsuseid.

Mäletan, kui meie keskkoolist üks suur ülbik, kes paljusid lapsi hirmu all hoidis, välja visati.

See oli hea päev… 🙂

Suur Farma ja Suur Tubakas on võitmas nikotiinisõda!

Allen Carri Easyway direktori, John Dicey, sulest.

Kui sa oled õnnetust õigesti ette ennustanud, on selle „võidu“ üle väga raske rõõmustada – eriti kui see puudutab sügavalt ja traagiliselt miljoneid inimelusid. Allen Carri meeskond on aastakümnete jooksul kirjutanud kümneid pöördumisi ja artikleid naeruväärsest olukorrast, kus riigid on toetamas sõltuvuse jätkamist, soovitades meditsiiniasutuste kaudu sõltlastele nikotiiniasendusravi (plaastrid, nätsud jms)(NAR), kui viisi, et vabaneda sõltuvusest.

Olukord ei erine oluliselt muinasjutust, kus kuningas oli alasti- kõik mõistsid, kuid keegi ei julgenud naerda.Kahjuks on antud olukord naljast valgusaastate kaugusel. Inimesed, kes väitsid aastaid käsi südamel, et NAR aitab sõltuvusest lahti saada, on lükkamas läbi ettepanekut, et nikotiini tuleks kasutada nüüdsest pika-ajaliselt, et hoida sõltlast sõltuvuses.

Ajalehes The Guardian kirjeldatakse, et ekspertide meeskond oli jõudnud järeldusele, et „loobu või sure“ lähenemine enam ei „toimi“. Kuna on see üldse toiminud?!

Nüüdsest soovivad nad võtta nikotiini sõltuvuse kontrolli enda kätte, et „aidata“ sõltlasi, kes ei suuda maha jätta- lähenemine, mille kohta meeskond arvab, et see aitab vältida miljoneid surmasid. Kontrollida sõltuvust? Tõsiselt?

Mis sellise otsuse tulemus oleks? See annaks rohelise tule uutele toodetele, mis toimetavad sõltlastele nikotiini. Uue strateegia nimi võikski siis olla: „Ära ravi sõltlast – manusta talle“.

Mõned nn eksperdid on UK valitsust veennud, et kui nikotiini manustada mingil uuel moel, läbi suitsuvabade sigarettide, siis ei ole see aine kahjulikum kui kofeiin.

The Guardian vahendab, Valitsuskabineti allika sõnu, kes ütleb: „Paljud riigid soovivad seda kraami keelustada; meie peame seda veaks.“

Kuid tõeline valitsuspoolne viga on olnud see, et vastupidiselt Allen Carri selgetele soovitustele, on kõik riigi meditsiiniasutused jätkanud seda jaburat olukorda, kus nikotiini sõltlasele manustatakse mingil muul moel jätkuvalt nikotiini. Mitte ainult ei ole see kulutanud sadu miljoneid naelu maksumaksja raha, vaid selline rumalus on maksnud kümneid tuhandeid suitsetajate elusid, mida oleks võinud säästa, kui neile oleks pakutud efektiivset viisi vabaneda sõltuvusest, mitte jätta neid endi sõltuvuse orjadeks.

Hirmus järeldus? Selle asemel, et uurida Allen Carri meetodit ja mõista, et see meetod on väga efektiivne, ohutu ning ka kuluefektiivne, on võitmas need samad inimesed, kes väitsid aastakümneid, et nikotiini manustamine aitab sõltuvusest jagu saada. Nüüd nad aga söövad oma sõnu ja on hoopis huvitatud sõltlaste sõltuvuse jäädvustamisest.

The Guardiani vahendab: „Meditsiini ja Tervise Regulatsiooni Agentuur on neid vahendeid heaks kiitmas. Kui see pälvib nende heakskiidu, siis surub valitsus tõenäoliselt need poodides nähtavatesse kohtadesse, sigarettide kõrvale, kus neid hakatakse siis inimestele müüma sigarettidest odavama hinnaga“.

Allen Carri organisatsioon ennustas mõnda aega tagasi ka, et need tooted ei tule mitte ainult müügile tavapoodides, vaid neid hakatakse agressiivselt turustama mitte ainult uutele klientidele, vaid ka lastele. Hoidke silmad lahti, sest juba õige pea tulevad müügile nii toffee kui šokolaadimaitselised nikotiinispreid, mida hakatakse reklaamima sarnaselt eelmsie sajandi viie-, kuue- ja seitsmekümnendate aastate sigarettide reklaamidele.

www.allencarr.com on viimaste aastate jooksul enda blogis seda olukorda korduvalt ette ennustanud ja meid on korduvalt naeruvääristatud nimetades meid paranoiliseks ja et sellist olukorda ei saa juhtuda. See olukord on lähiaja küsimus…

Henry Jakobsoni, Allen Carr Eesti, lisa:

See olukord on igapäevaga lähemale jõudmas ka Eestile, kus sõltuvusega tegelevad inimesed on hakanud vältima sõnaühendust nikotiinisõltuvus ja räägitakse mingist tubakasõltuvusest. Inimesed ei jää sõltuvusse tubakast, vaid nikotiinist. Ka Eestis on läbi suruma hakatud kahjude vähendamise strateegiat ja NAR on aina enam viis, kuidas ohutumalt nikotiini manustada, mitte kui viis, kuidas sõltuvusest vabaneda. Suitsetamisest loobumine on jäämas tahaplaanile. Inimesed, kes on vabanenud nikotiinisõltuvusest manustades endale jätkuvalt nikotiini, ei ole seda teinud tänu neile vahenditele, vaid hoolimata nende kasutamisest. Meieni jõuab sageli inimesi, kes pole ehk aastaid suitsetanud, kuid manustavad jätkuvalt endasse seda mürki, kas läbi plaastrite või nätsude. Ma loodan, et inimesed mõistavad peagi, et kuningas on alasti ja see on lihtsalt järjekordne trikk, et panna teid elulõpuni ostma midagi, mis teid kiiresti orjastab ja orjana hoiab.