„Tere. Tahtsin teada, kas te elektroonilisi sigarette ka müüte ja kas need aitavad suitsetamist maha jätta?“

„Tere! Vastus küsimuse esimesele poolele – ei müü. Kuigi Eestis on e-sigarettidele nikotiini sisaldavate kapslite müümine keelatud, on neid võimalik kõikjalt internetist saada ja need samad kapslid sisaldavad seda sama ainet, millest te sõltuvuses olete… nikotiini.

Ikka ja jälle näeme, kuidas e-sigarettide müüjad reklaamivad enda toodet, kui viisi, et vabaneda sõltuvusest. Mitte suitsetamine ei tekita sõltuvust, vaid seda teeb nikotiin. E-sigarettide näol asendatatakse lihtsalt nikotiini manustamise viisi- sinu raha saab tubakafirma asemel lihtsalt e-sigareti firma.

Kui heroiinisõltlane tahab sõltuvusest lahti saada, kas tema eesmärk on vabaneda süstaldest? Ei, ta tahab uimastist lahti saada, millest ta sõltuvuses on, mis sunnib teda süstima. Süstal on lihtsalt viis, kuidas uimastit manustada. Sama lugu oleks ka kokaiinisõltlasega – tema eesmärk pole rullikeeratud rahatähtedest vabanemine, vaid vabaneda uimastisõltuvusest. Nii nagu nikotiini sisaldavad plaastrid ja nätsud, nii ka e-sigaretid ei ravi põhjust, milleks on sõltuvus nikotiinist. Kõik sellised lähenemised lihtsalt jätkavad nikotiinisõltuvust… lihtsalt teisel moel.

Lisaks väide, et nikotiinivabad kapslid aitavad suitsetamist maha jätta on ka enam kui kaheldav- milleks kulutada suurt raha, et lihtsalt imeda? Miks mitte võtta pastakas ja teha seda sellega? Sest see oleks naeruväärne. Nikotiin ei ole sigarettides juhuslikult. Nagu ma mainisin mitte suitsetamine ei tekita sõltuvust, vaid seda teeb nikotiin.

Kunagi müüdi Light tüüpi sigarette kui suitse, mis aitavad suitsetamisest loobuda- minnes üle lahjematele ja lahjematele sigarettidele kaob lõpuks vajadus suitsetada. Tänaseks on kõik sellest aru saanud, et midagi taolist ei toimu. Sama müügitehnikat kasutavad aga ka e-sigarettide müüjad, kes soovitavad alustada kõrge nikotiinisisaldusega kapslitega ja minna aina lahjematele üle. Kahjuks sõltuvus ei toimi sel viisil – ükski sõltuvus ei lähe aegapidi kergemaks, vaid igasugune sõltuvus on süvenev.“

Milleks siis kuue tunnine seminar?

Miks mitte anda kohe juhised?

Selleks, et kaotada hirmud ja kahtlused. Selleks, et kaotada uskumused, mis on juurdunud nende aastatega, mis sa oled veetnud seal labürindis, otsides väljapääsu. Seni, kuni sul on peas need uskumused, mis panevad sind suitsu tagaigatsema, seni ei ole sa ka vaba. Neid uskumusi ei saa muuta ükski näts, plaaster ega nõel, vaid ainult logiline mõtlemine. Allen Carri meetod on üles ehitatud kainele mõistusele.

Allen Carr ütles alati, et selleks, et olla vaba, tuleb kaotada igasugune soov suitsetada. Me teame kõik mõnda sellist endist suitsetajat, kes ehk pole aastaid enam suitsu puutunud, kuid ikka räägib, kui väga ta seda tahaks. Minu silmis ei ole tegemist mittesuitsetajaga, vaid suitsetajaga, kes hetkel ei suitseta. Nad on õnnetud, et nad enam suitsetada ei tohi, soovides suitsetada ja samas lootes, et nad seda kunagi enam ei tee. Suitsust lahti saamine peaks olema vabastav kogemus – sa ei ole enam sõltlane. Kui sa kavatsed veeta terve elu suitsu taga nuttes, siis parem juba suitseta- vähemalt ei ole terve su elu masendav… ainult see viimane ots.

Kas mu sõbra sõber tuli seminarile? Veel mitte. Ta ootab endas selgust ja motivatsiooni, sest hetkel pole tal motivatsiooni sellega tegelda. Kas suitsetamisest loobumine eeldab motivatsiooni? Motivatsioonist räägin ma järgmises postituses.

Uuringu viisid läbi teadlased Harvardi rahvatervise koolist (HSPH) ja Massachussetsi ülikoolist, kes kutsuvad nüüd valitsusi reguleerima nikotiini sisaldavaid tooteid, mida saab hetkel osta käsimüügist.

Uuringu eestvedaja, HSPH teadlane, Hillel Alpert teatas: „Uuring kinnitas, et NARi kasutamine ei ole pikaajalises mõttes efektiivsem, kui see, kui inimesed jätavad suitsetamise maha omal käel – ilma abivahenditeta.“

Uuringualusteks oli 787 Massachusettsi suitsetajat, kes jätsid hiljaaegu suitsetamise. Neid uuriti kokku kolmel perioodil: 2001-2002, 2003-2004 ja 2005-2006. Neilt küsiti, kas nad kasutasid suitsetamisest loobumisel mingil kujul nikotiini asendusravi – plaastrit, nätsu, inhalaatorit või nasaalspreid ning kui nad kasutasid ühte neist, siis kui pikk oli kasutusaeg, kui suitsetamisest loobumine käsil oli.

Samuti küsiti neilt, kas nad on loobumise raames liitunud mõne loobumisprogrammiga või saanud abi nõustajalt, arstilt või mõnelt teiselt professionaalilt.

Uuringu tulemustest avaldus, et igas uuritavas perioodis langes tagasi suitsetama umbes kolmandik loobujaist. Uurijate avastuste kohaselt ei olnud tagasilangenute seas erinevust, kas loobujad, kes kasutasid NARi enam, kui kuus nädalat, kasutasid lisaks nõustamist või mitte. Samuti ei olnud tagasilangenud NARi kasutanutel mingit vahet, kas tegemist oli juhu- või ahelsuitsetajatega. NARi tarvitanud ja omal käel mahajätnute osakaal tagasilangenute seas ei erinenud.

Alperti sõnadekohaselt on suitsetajatele soovitatav NAR programm ja selle riigipoolne rahastamine väga küsitava väärtusega, eriti, kui selle arvelt väheneb rahastamine programmidele, mis on näidanud efektiivset mõju suitsetamise langusele nagu meediakampaaniad, suitsuvaba poliitika rakendamine ja tubaka müügihinna kasvatamine.

Uuring avaldati ajakirja Tobacco Control online väljaandes.

Allikas: Medical News

Ma armastan suitsetamist! Tegelikult las ma sõnastan selle uuesti – ma ARMASTASIN suitsetamist. Ma olin üks neist , kes suitsetas meeleldi päev otsa. Mulle meeldis kõik suitsetamise juures ja ma ei oleks ealski uskunud, et ma kunagi enda armsast suitsust lahti ütleks. Lühidalt: mahajätmine ei olnud kunagi mõtteski. Kuni ühel päeval jättis mu sõber suitsetamise Allen Carri meetodiga ja kiitis seda taevani. „Miks mitte proovida“, käis kiiresti mu mõtteist läbi. Pealegi, olin ma jõudnud ikka, mil ma peaksin loobumist nagunii juba tõsisemalt kaaluma hakkama. Suure kahtlustundega, skeptilise ja küünilisena, nõustusin ma andma endale võimaluse ja panin end seminarile kirja.

Kaks nädalat hiljem avastasin ma end bussis- teel Allen Carri esindusse. Teel sinna käis pidevalt mu peast läbi mõte – mida ma teen ja MIKS ma seda teen? Kohale jõudes, tervitas mind väga meeldiv naisterahvas, kes palus mul täita küsimustiku enda suitsetamise kohta. Minuga koos istusid seal seminaril ka teised „sõltlased“. Mulle tundus, et ma oleks justkui tulnud mingile sekti koolitusele (mitte, et ma teaks, mida sekti koolitus küll endast kujutaks…). Kogu viietunnise seminari vältel peeti regulaarselt suitsupause ja seminari lõpuosas palus koolitaja meil ära teha oma viimase suitsu. Seminar lõppes 20 minutilise hüpnoteraapiaga ja ma tundsin, et kogu see seminar jättis mu siiski ükskõikseks ja sügavalt kõhklevaks. Ma ei tundnud end teistmoodi, ma ei näinud välja teistmoodi ja mis kindel – ma ei tundnud end mittesuitsetajana.

Oli mind alles ninapidi veetud! Seminarist on kolm kuud ja ma pole sellest päevast mahvigi teinud! Teil tekib küsimus, et mis sel päeval seminaril juhtus? Olles aus, ei ole ma isegi kindel, mis juhtus. Kas see oli ajupesu? Kui siis õige vähe. Kuid tõele au andes, kui see oligi ajupesu, siis ma olen tänaseni tänulik, et nad seda tegid!

„Mitte ainult ei soovi me ise käituda selle järgi, mida me patsientidelt nõuame, vaid me tahame ka, et meie töötajad tunneksid endid tervetena ja soovime luua patsientidele ja külastajatele tunde, et nad on tervislikus keskkonnas. Seega on meie eesmärk luua kõikidele parem keskkond“, teatas uue poliitika eestvedajate grupi eestkostja Marcy Marshall.

Passivne suitsetamine jäetakse testist välja ja testid on välja töötatud tuvastamaks sigarettide ja sigarite suitsetajad ning suitsuvabade tubakatoodete, nuusktubaka, nikotiini plaastrite ja nätsude tarvitajad.

Kõik, kes antud testis läbi kukuvad, võivad uuesti tööle kandideerida kuue kuu möödudes.

Pennsylvania on 19 USA osariigi seas, mis lubab tööandjatel läbi viia värbamiseelset suitsetamise testi.

Kindlasti on sellisel eestvedamise üheks eesmärgiks tervislikum tööjõud, kuid silma torkab ka teine, finantsiline pool. USA Haiguste Kontrolli ja Ennetuskeskus (CDC) kinnitab, et suitsetav töötaja läheb tööandjale aastas maksma 3391 dollarit rohkem, kui tema mittesuitsetav kolleeg – $1760 tootlikkuse vähenemises ja $1623 lisandunud meditsiinilises kuludes (lisaks ka teised väljaminekud nagu passiivne suitsetamine, mille kahjud võivad ulatuda kuni $490 aastas).

Allikas: huffingtonpost.com

Sest, kas poleks mitte sümboolne see, et sa astud uude aastasse parema inimesena – sellisena, nagu sina ise tahaksid olla: suitsuvabana, saledamana, perekondlikumana, kainena. Kuid, kas aastavahetus on sellisteks otsusteks sobiv aeg? Loomulikult! Nii nagu seda oli ka eelmise nädala neljapäev, või täna, või mingi suvalise kuu suvaline päev. Aru tuleb saada, et mitte midagi ei hakka juhtuma ilma sinu enda esimese sammu astumiseta. Sa tahad ehk südamest olla saledam ja sportlikum, kuid kui sa ise ei võta midagi selles suhtes ette, ei ole see muu kui unistus. Kui sa sead endale aga konkreetse eesmärgi, siis see ongi eesmärk – suund kuhu poole sa liikumas oled.

Samuti ei ole uusaastalubadus rohkemat, kui võimalus kõik otsused, mis sunnivad sind mugavustsoonist välja astuma, edasi lükata: „Ma luban, et uuest aastast olen see ja see“ ning kui see käes on, vaatad sa taevas lõhkevat ilutulestikku ja langetad otsused.

Kahjuks otsustad sa sellistes olukordades enamjaolt hakata õnnetuks ja puudustkannatavaks…

Mis mõttes? Kuid, kui sa arvad, et tervislikum toitumine ja enda liigutamine on tüütu ja sa pead loobuma mõnusast vedelemisest ja nauditavast toidust, siis kuidas sa saad olla õnnelik? Kui sa teed otsuse, et sa ei tohi enam suitsetada, hoolimata sellest, et sa nautisid seda, see leevendas su stressi ja aitas lõõgastuda, siis nüüd sa enam ei saa suitsuga stressi leevendada, lõõgastuda ja oled ilma jäämas enda naudingust. Kuidas saaksidki sa edaspidi elu nautida?

Kas pole mitte naeruväärne olukord, loobuda millestki, mida sa arvad nautivat, uue elustiili nimel, mida sa juba eos jälestad… Tulemus on ehk õilis ja hea, kuid kui sa arvad enne suitsetamisest loobumist, et sa naudid suitsetamist ja see aitab sul igavate hetkedega toime tulla, siis miks peaksid sa enda meelt muutma peale mahajätmist? Suitsetamisest loobumine vaid kinnitab seda.

Allen Carr Eestil on hetkel üks tegevussuund – me aitame inimesi välja nikotiinilõksust. Kui sa tõesti soovid sellest pahest vabaneda, siis kas ei oleks loogilisem selle asemel, et suruda alla soov suitsetada, kaotada suitsetamissoov? Kas poleks tohutult lihtsam ja nauditavam tunne, et sa ei pea enam suitsetama, selle asemel, et hoida kinni enda lubadusest ja oodata päeva, mil see suitsunälg ükskord kaob?

Me teame ehk kõik kedagi, kes ei ole aastaid suitsetanud, kuid kes ka aastaid ja aastakümneid hiljem tunnevad suitsunälga. Mul on neist väga kahju. Need inimesed on pannud end olukorda, kust ei ole võimalik võitjana väljuda- kui nad ei suitseta, on nad õnnetud ja kui nad lõpuks soovile järgi annavad ja suitsu ette panevad, on nad mitu korda õnnetumad, sest nad tõepoolest ei taha olla suitsetajad. Ma näen selliseid inimesi kui suitsetajaid, kes enam ei suitseta. Nad on jätkuvalt lõksus. Nad veedavad terve elu olles veendunud, et eine pole enam sama, seltskondlikud üritused ei ole enam samad… midagi on justkui kogu aeg puudu – nagu üks ruuduke puzzlest, mis on kusagile kadunud.

Kuid kui sa oled varem üritanud ja see on ebaõnnestunud, siis tea, et probleem ei ole olnud sinus, vaid probleem on olnud lähenemises. Allen Carri meetod aitab su tagasi sinna, kus sa olid enne seda, kui sa süütasid kunagi oma esimese suitsu – ta aitab sul saada ÕNNELIKUKS mittesuitsetajaks, mitte endiseks suitsetajaks. Tõeline kunst ei ole suitsust loobumine, vaid see, mis on sinu elukvaliteet peale suitsetamisest loobumist.

Kas me saame aidata kõiki? Kahjuks mitte. Meie ebaõnnestumiste osakaal on umbes 10%. Kuid samas 90%ne õnnestumine võimaldab meil pakkuda seda, mida ei paku ükski teine suitsetamisest loobumisega tegelev organisatsioon – me pakume täielikku raha tagasi garantiid. Teiste sõnadega, kui sa jätad suitsetamise, oled sa teinud oma elu parima investeeringu, kui me ei saa sind aidata, ei lähe see sulle sentigi maksma ka.

Anna endale ja meile võimalus ja võta valikuõigus tagasi!

Meil oli siiralt hea meel korraldada neile seminar Londonis ja saada tagasisidet nii Jamie Oliveri meeskonna poolt, kui ka neilt, kes seminaril osalesid. Enda lugude jagamine inimeste poolt, kes jätavad suitsetamise, võivad suurel määral julgustada ka teisi suitsetajaid, kes kaaluvad esimese sammu astumist. Loomulikult, kui suitsetajale on loobumine ka lisaks õnnestumisele väga lihtne, julgustab see teisi aina enam. Kuid selleks, et suitsetamisest loobumine oleks lihtne, tuleb mõista täielikult suitsetamise lõksu, mida meie ka oma seminaridel tegemas oleme.

Jamie Oliveri sihtasutuse eestkostja Nikki Giles ütles oma tagasisides: „Ma olen väga tänulik, et Allen Carri meeskond nõustus seminari läbi viima ja pakkus välja ka enda ruumid. Igal aastal on meie programmis osalejaist enamus noori suitsetajaid, kes küll tahaksid maha jätta, kuid see pole neil kunagi õnnestunud. Ma ei ole kunagi varem kogenud midagi taolist nagu sel seminaril, mis eemaldas suitsetajatel peast selle pideva konflikti, mis iseloomustab enamike suitsetajate eelmisi luhtunud loobumiskatseid. Suur aitäh teile!“

Veelgi rõõmustavam on aga lugeda tagasisidet neilt noortelt, kelle haistmismeel ja maitsetundmine saab kokaametit pidades ülioluliseks.

Kelsey: „ Koolitus oli väga põnev. Ma sain juurde teadmisi, kuidas suitsetamine mõjutab sind nii vaimselt kui füüsiliselt. Ma ei ole peale seminari enam suitsetanud ja julgeksin seda soovitada kõigile, kel on suitsetamisest loobumisega tõsi taga.“

Ayssa: „Seminarijärgselt tunnen ma tõepoolest end vabana ja ma ei karda enam neid olukordi nii väga, kus ma olen alati suitsetada tahtnud (erinevalt eelmistest loobumiskatsetest). Ma ei suuda leida ühtegi head põhjust, et suitsu ette panna ja olen mittesuitsetamises palju enesekindlam.“

Michael: „Enne seminari, oli mul mitmeid mõttetuid põhjusi, miks suitsetada. Nagu näiteks igavusest. Allen Carri seminar aitas mul mõista, et suitsetamisel ei ole mitte ühtegi kasu ja ma olen veendunud, et ma ei hakka enam kunagi uuesti suitsetama.“

Abd: „See oli kaasakiskuv, küll provotseeriv, aga minu puhul ka elumuutev päev.“

Seminari viis läbi Allen Carr Londoni vanemterapeut Colleen Dwyer. Tänaseks on Colleen aidanud suitsetamisest loobuda kümnetel tuhandetel suitsetajatel. Ta ütles: „See, et sa reaalselt aitad inimesel suitsetamist maha jätta, on suurepärane tunne. Saladus peitub selles, et seminari läbinud, kes on olnud avatud meelega näevad suitsetamise maha jätmist kui võitu, mitte kui kaotust. Kui sa näed seda kui võitu, oledki sa õnnelik. Just seepärast nii paljud inimesed Londonis, kes tahavad suitsetamisest vabaneda, valivad Allen Carri meetodi.“

Loomulik on ju ka see, et me tahame oma lapsele parimat. Tahame, et tema elus oleks palju väljakutseid, et ta areneks ja võimalikult vähe muremõtteid, mis tema pea kohal hõljuks.

Hiljutine uuring tõi välja, et suure osa laste peamine jõulusoov on see, et ta vanem jätaks suitsetamise. Tuhandest, suitsetava vanemaga, 8-13 aasta vanusest lapsest, oli 98 protsendil soov, et ta vanem loobuks suitsetamisest. Neist 73% oli mures, et suitsetamine tapab ta vanema.

Lapsed, kelle unistus on saada endale uus telekamäng, iPad või mõni nutitelefon, on nõus sellest loobuma, et tema ema või isa jätaks suitsetamise. Nad on valmis edasi lükkama populaarsust seltskonnas selle nimel, et tema vanem ei teeks elus halbu otsuseid. Nad on meie pärast mures.

Kas sulle on tulnud kunagi ligi laps, kes vaatab sulle siiraste silmadega otsa ja ütleb, et ära palun suitseta, ma ei taha, et sa ära sured. Kui keegi on pidanud seda kogema, siis ta teab, kui pinevad taolised hetked on. Kuidas iganes sa olukorra lahendad, et laps sind hetkeks rahule jätaks, on tema ikka veel sinu pärast mures.

Levinud on ütlus, et suitsetamine on iga inimese enda asi. Ei ole. Igal nädalal tapab tubakatarvitamine meie pisikeses Eestis üle 50 inimese. Igal nädalal jäävad lapsed ilma enda emadest-isadest, vanaemadest-vanaisadest. Suitsetamine on väga isekas- kuid tuleta meelde sa ei olnud selline enne alustamist. Alles nüüd kui sõltuvus on võtnud sult valikuõiguse, oled sa arvama hakanud, et sinu heaolu sõltub sigarettide olemasolust. Sa võitled kõigiga, kes üritavad sind sundida või meelitada suitsust loobuma. Suitsetamisest loobumine, juba kui mõte, on see, mis sind paanikasse ajab. Seepärast lükkadki sa seda lõputult edasi, oodates „õiget aega“.

Samuti on teinud uuringud kindlaks, et tõenäosus, et suitsetavate vanemate lapsed hakkavad ka ise suitsetama, on neli korda kõrgem, kui nendel vanematel, kes seda ei tee. Me tahame kasvatada häid ilmakodanikke, kes teevad elus õigeid otsuseid ja uskuge mind, sõrme vibutamine, endal sigaretikonts suunurgas, ei anna mingeid tulemusi. Me võime hoiatada noori nii palju kui tahame ja tuua ennastki näiteks, kuid seni, kuni me ise suitsetame, ei ole meil õigust rääkida, et nemad seda teha ei tohiks.

Kingi oma lapsele sel aastal miski, mida ta tahab aastaringselt – mitte ainult siis, kuni see populaarne on. Võta talt ära mure- näita enda eeskujul, et sa tuled ka ilma toime. Võta endalt ära mure- mõtle, kui hea oleks elada, ilma igasuguse soovita sigaretti endale suhu toppida. Mõtle, kui hea oleks kallistada enda lähedasi ilma mureta, et sa võid neid enda suitsuhaisuga eemale peletada. Muuda enda selle aasta jõulud tõeliselt õnnelikuks. Me saame aidata üle 90% neist, kes meie poole pöörduvad ja neid väheseid, keda me aidata ei saa, nendele ei lähe ka see üritus midagi maksma. Mis on kõige hullem asi, mis võib juhtuda?

On teadatuntud fakt, et suitsetamine võib muuta kokkade maitsmismeeli, seega sihtasutus otsustas sellest aastast aidata programmis osalevatel suitsetavatel noortel selle sõltuvusega toime tulla. Suitsetamisest loobumine on üks viis paljudest, kuidas inspireerida noori elama tervislikumalt.

Jamie Oliveri sihtasutuse esindaja Nikki Giles kommenteerib: „ Allen Carri Easyway programmil on väga kõrge rahvusvaheline maine, kui meetod, mis aitab suitsetamist maha jätta igas vanuses inimestel. See tundus lihtsalt loomulik, et pöördusime abi saamiseks just nende poole ning palusime lähemalt tutvustada nende korporatiivprogrammi.“

Allen Carri Easyway organisatsiooni peadirektor John Dicey lisab enda poolt: „ Paljud tööandjad on hakanud mõistma, et aidates oma töötajatel suitsetamisest vabaneda, ei kasvata see ainult tootlikkust, vähenda puudumist töölt ega kahanda tervisekindlustuse summasid, vaid on suitsetavale töötajale reaalne ja pikaajaline kingitus, sest see hõlmab endas nii nende isiklikku tervist, vabadust sõltuvusest ja suurt rahalist kokkuhoidu (Eestis kulutab keskmine suitsetaja sigarettide ostmisele ligi €1000 aastas). Väga hea tunne on toetada sellist suurepärast ettevõtmist nagu „Viisteist õpipoissi“ ja aidata neil suitsetamisest loobuda. Lisaks paranenud tervisele kipuvad suitsetavad kokad enda toite üle maitsestama, seega suitsuvabade kokkade näol saavad restoranide külastajad kindlasti paremaid maitseelamusi.“

Pakume ka Eestis firmaseminare neile, kes soovivad enda töötajaid motiveerida suitsetamisest loobuma. Oleme pakkunud firmateenuseid juba üle kümne aasta ja teame, mida teeme. Kui teie ettevõttel võiks huvi olla kuulata, missugused on võimalused aidata suitsetavaid töötajaid, siis palun võtke meiega ühendust.