Parim investeering, mille nii paljud hirmu tõttu tegemata jätavad

Eestimaad on tabanud investeerimispalavik ja julgemad noored panevad võidu enda raha erinevatele hoiustele kasvama. Mõned hoiused annavad tagasi paar protsenti aastas, mõned suurema riskiga mõnevõrra rohkem. Ehk siis aastaga võib vabalt saada sinu panustatud 1000 eurost näiteks 1080 eurot. Rikkaks ei saa, aga midagi ikka.

Kuid kujuta ette, et keegi, keda sa võid usaldada, teeb sulle järgneva pakkumise:

Investeeri tema ettevõttesse 300 eurot ja tema garanteerib sulle, et iga aasta lõpus laekub su arvele 1900 eurot. Sel aastal saab sinu 300 eurost 1900, järgmisel lisandub veel 1900, ülejärgmisel juba 2000 ning nii igal aastal kuni surmani ja ainus kulu, mis sul selleks hämmastavaks pakkumiseks teha tuleb, on praegu ühekordselt investeerida 300 eurot. Ehk siis esimese aastaga sa 6,5 kordistad enda investeeringu!

Aga mis siis, kui see investeering ei lähe kasvama? Kui see ei lähe kasvama järgmise kolme kuu jooksul, ehk kui sa ei ole oma rahakolme kuuga 1,5 kordistanud, saad sa oma raha täies ulatuses tagasi. Seega, kui see läheb kasvama, teenid sa elu lõpuni enda palgale lisaks ligi 2000 eurot (tulevikus summa kasvab igal aastal umbes 100 euro võrra) ja kui see ei lähe, saad sa kogu oma raha tagasi.

Milles on konks? Konksu ei ole. Täpselt nii must-valge see just ongi.

Kas sa võtaksid sellise pakkumise vastu? Iga loll võtaks! See pakkumine tundub nii absurdselt hea, et jääb kahtlus, et siin on mingi konks. Aga mingit konksu ei ole.

Aga just täpselt seda me Allen Carri meetodiga pakumegi! Kui me saame sind aidata ja sa vabaned nikotiinisõltuvusest, hoiad sa keskmise suitsetajana sigarettidelt kokku aastas umbes 1900 eurot (20 sigaretti päevas, makstes €5.30 paki eest) ja kui sa ei jäta, siis kolmekuulise raha tagasi garantiiga ei ole sul kaotada mitte midagi, sest sa saad oma raha tagasi. Loomulikult selleks, et seda raha reaalselt näha, tuleks igal palgapäeval kanda muidu suitsule kuluv raha kõrval-arvele, sest muidu sa seda raha ei näe- ostad lihtsalt kallimaid asju.

Pluss ei ole investeeringu kasu kaugeltki ainult rahas. Lisaks saad sa tagasi ka tervises, hügieenis, vabaduses, elu pikkuses ja kvaliteedis, paremas enesetundes, vähenenud stressis, kõrgemas enesehinnangus. Raha on väikseim kasu, mis vabadusega kaasneb, kuid sa vajad väikest rahalist investeeringut, et teha see esimene samm.

Kui see on nii hea pakkumine, siis miks inimesed tormi ei jookse? Sest me räägime siinkohal sõltuvusest- nikotiinisõltuvusest. Ja sõltuvus kontrollib inimest läbi hirmu. Hirm, et mahajätmiseks tuleb läbida mingi hirmus trauma. Hirm, et ilma nikotiinita ei tule ta toime enam stressi ja igavusega. Hirm, et ta ei suuda suitsuta nautida elu ja läheb kindlasti paksuks. Ja aru tuleb saada, mis seda hirmu tekitab- Nikotiinisõltuvus. Sellepärast lükkavadki sõltlased sageli seda esimest sammu nii kaugele edasi kui võimalik. Vähemasti mitte täna. Võib-olla homme. Või ülehomme. Küll ta tegeleb sellega—lihtsalt mitte veel.

Suitsetamisest loobumine – ma teen ainult ühe suitsu!

Mõned päevad tagasi osales Allen Carri järelseminaril mu nimekaim. Peaaegu sama eesnimega, mis minagi ja kui ma ei mäleta 12 tegutsemisaasta jooksul, et mul oleks käinud ühtegi Henrit, siis viimase kahe kuu jooksul on neid käinud suisa kaks. Kuid ehk tekkis teil küsimus, et mis asi on järelseminar?

Kõigil, kes tulevad Allen Carri seminarile, et suitsetamisest loobuda, on õigus tulla kolme kuu jooksul ka kahele tasuta järelseminarile, kui vajadus peaks tekkima. Ja kui sa oled käinud kolme kuu jooksul nii seminaril, kui kahel järelseminaril ning suitsetamist ei ole ikka õnnestunud maha jätta, maksan ma sulle kogu su raha tagasi.

Henri tuli järelseminarile seetõttu, et kaks nädalat peale seminari, oli ta jätkuvalt suitsuvaba. Mis kõige veidram- mitte mingeid ärajäämanähtusid. Kogu see kogemus oli tema joaks täiesti pöörane, sest seminarile tulles, oli ta veendunud, et ta ei suuda päevagi ilma olla. Ometi oli möödas kaks nädalat ja kuigi mõtted käisid aeg-ajalt läbi, ei olnud tal mingeid raskusi ega probleeme. Isegi liiga lihtne. Kaks nädalat viimasest suitsust möödas, oli ta töö juures silmitsi probleemiga, mida nad kolleegidega lahendada püüdsid.

Närviliselt läksid kolleegid nurga taha suitsu kimuma. Henri nendega kaasas ja tal tekkis hetkeks idee- ta pole ju kaks nädalat ühtegi suitsu teinud. Mahajätmine on olnud kõike muud kui raske. Ka ei ole tal mingit plaani uuesti suitsetajaks hakata. See etapp on tema elus möödas. 30 aastat 1,5 pakki päevas oli aastaid ta tervist ja vaimu hoogsalt kulutanud… Aga kui teeks ühe? Lihtsalt ühe. Lihtsalt praegu nüüd, et närvilisest olukorrast eemalduda.

Henri küsis ühe sigareti. Ta tõmbas selle justkui muuseas ära, sest tal ei olnud mingit soovi, ega plaani rohkem teha. Tund hiljem tundis Henri rahutust. Väike ebakindlus ja närvilisus puges hinge. Tema peas vasardas vaid üks mõte- mine tee suits ära. Läheb paremaks. „Ok, ma teen ühe.“ Henri küsis kolleegidelt ühe tobi ja tõmbas selle välisukse ees ära. Tundis, kuidas hinge pugenud närvilisus ja rahutus asendus lõdvestumise ja tasakaaluga.

Tund hiljem istus ta töölaua taga ja jalg tatsus närviliselt. Henri ei suutnud keskenduda ja mõtted liikusid vaid ühes suunas. Ta mõistis, millise vea ta oli teinud. Ta sai aru ka sellest, et ta ei suuda teha vahepeal mõnda sigaretti- ta on kas ahelsuitsetaja, või mittesuitsetaja. Vahepealset varianti tema puhul ei eksisteerinud. Ta läks tanklasse ja ostis endale uue paki ja otsis välja ka mu telefoninumbri ja pani paika järelseminari aja. Nüüd oli Henril õppetund olemas- ma ei valetanud. Ta tõepoolest ei saa teha aeg-ajalt ühte sigaretti. Miks see nii on, selgitan ma põhalikult ka seminaril.

Kui sina suitsetad ja oled veendunud, et sa ei suuda maha jätta, siis ainus, mis sul takistab vabaneda, on hirm- et sa ei saa hakkama. Et sa kukud läbi. Henri sai sellest hirmust üle, tuli oma sõbraga seminarile ja kuigi Henri muutus liialt enesekindlaks, mis on selle meetodi suurim probleem – mahajätmine on sageli niivõrd lihtne, et sisse võib pugeda liigne enesekindlus, et kui see nii lihtne on, siis äkki ma võin teha ühe ja küll ma uuesti maha jätan, kui peaks sõltuvsse taas jääma, sest see on nii lihtne, tuli ta tagasi järelseminarile ja on tagasi rajal. Keegi teistest osalejatest järelseminari ei vajanud. Ka seminaril osalenud Ülar, kes oli suitsetanud ligi 40 aastat, kirjutas mulle : „Tere. Tahtsin öelda et mul on nüüd 15 päeva suitsuvaba päeva olnud ja siiani läheb kenasti!  Suur Aitäh sulle!!“ Ja kenasti läheb tal ka täna, kui seminarist on möödas pea kolm kuud.

Suitsetamise mahajätmine saab alguse esimesest mõttest

Ma sattusin siin rääkima ühe noore sugulasega, kes on salasuitsetaja. Kuna ta on suitsetanud alles paar aastat, siis on tal illusioon, et ta suitsetab ainult sellepärast, et talle meeldib ja tal ei ole mingit sõltuvust. Ma kutsusin teda üles sellest lahti saama ja tema vastus oli, et kui tal peaks sõltuvus tekkima, siis ta jätab suitsetamise maha.

See on paljude suitsetajate puhul sama mõte, et nad ei jäta suitsetamist praegu maha, sest neil ei ole motivatsiooni ega põhjust. Kuid motivatsioon mahajätta tekib alati mingist lisastressist- sul hakkab tervis käest minema, su rahaline seis ei lase sul enam suitsetada, sa oled rase, või oled seltskonna viimane suitsetaja. Miks oodata mingit probleemi, enne, kui see ette võtta? Me ei vaheta ju autol õli siis, kui mootor on kokku jooksnud? Me ei lähe ju tualetti siis, kui püksid on juba märjad? Miks me suhtume suitsetamisesse teisiti?

Ma ise olin samasugune. Ma olin veendunud, et ma naudin suitsetamist niivõrd väga, et ma ei suudaks küll kunagi maha jätta. Samas teisalt lootsin, et see läheb äkki ise kuidagi üle, sest mu vanaisa suri kopsuvähki ja mu isal on kõik suitsetaja haigused, mida nimetada oskan. Minu ideaalne õhtu nägi välja: teha mida iganes ja samal ajal suitsetada. Kui ma suitsetada ei saanud, siis ei olnud see minu jaoks kvaliteetaeg. Alles siis, kui ma olin jõudnud kolme pakini päevas, köhisin ja rögastasin igal hommikul, jõudis mulle pärale, kuhu ma juba langenud olin.

Suitsetamine on üldse nii salakaval lõks- sa ei saa aru, et sa oled sõltuvusse jäämas, kuni ühel hetkel suitsetadki sa paki päevas. Ükski suitsetaja ei planeerinud enne esimest sigaretti, et ta suitsetab nüüd 30 aastat järjest ja paki päevas. Ta ei plaaninud, et kui ta õhtul koju tuleb ja avastab, et pakki on ainult üks suits jäänud, et see teda tulevikus paanikasse ajab. See oli lõks.

Lõks ongi suunatud noortele inimestele, sest tubakafirmad ja e-sigaretifirmad näevad vaeva, et noored lihtsalt aeg-ajalt suitsetaks, sest nad teavad, et kui neid momente tekib piisavalt, siis ühel hetkel avastabki noor inimene end, mitte suitsetamas vaid neil momentidel, vaid ka muul ajal- kui ta bussi ootab, vahetunni ajal, sõpradega väljas olles.

Minu soovitus on, et kui sul tekib väiksemgi mõte, et peaks maha jätma, siis võta sellest kinni, sest sa ei tea, millal see uuesti tekib. Nende kahe mõtte vahel võib olla kümneid aastaid nagu ma klientide puhul näinud olen. Kui tuleb mõte, et prooviks õige maha jätta, siis on super! Võta sellest kinni, sest sa ei saa 10 aasta pärast mõelda, et miks ma küll tookord pidin selle maha jätma. Küll aga sa päris kindlasti kahetsed 10 aastat hiljem mõeldes, et miks ma küll tookord maha ei jätnud… Suitsetamise mahajätmine saab alguse esimesest mõttest.

Suitsetamisest loobumine: Suur punane nupp

Aeg-ajalt satun ma vaidlustesse suitsetajatega, kel ei ole mingit plaani suitsetamist maha jätta. Nad ütlevad, et neile meeldib suitsetamise juures kõik- lõhn, maitse, lõõgastus, see peletab igavust jne.

Ma küsin siis, et kui see on nii suurepärane asi ja kui nende laps tuleks ühel päeval nende juurde ning küsiks neilt nõu, et kas ta peaks hakkama suitsetajaks, siis mida nad vastaksid?

Vastus on alati olnud üks: “Mitte mingil juhul!”.

Ma küsin, et kui nad ise seda niivõrd kiidavad, siis miks nad ei soovita seda enda lastele?

Vastuseks hakkab tulema suitsetamise teine pool- see on tervist hävitav, muudab sõltlaseks, kulutab raha, paneb haisema jne.

Ma küsin, kas suitsetajale siis meeldib ka see teine pool, mis suitsetamisega kaasneb- need terviseriskid, sõltuvus, hais, rahakulu? Ja vastuseks on, et loomulikult mitte.

Järgmine küsimus suitsetajale on, et kui suitsetamine lõõgastab, kas ta arvab siis, et kui ta läheb oma mittesuitsetavate sõpradega välja istuma, siis mittesuitsetajad on pinges samal ajal kui suitsetajad on lõõgastunud? Loomulikult mitte!

Kas ta arvab, et kui mitte mittesuitsetajal igav hakkab, siis ta mõtleb, et peaks hakkama suitsetama, sest siis mul ei oleks igav? Loomulikult mitte!

Siis ma küsin, et miks ta siis suitsetab? Vastuseks saan, et talle lihtsalt meeldib suitsetamine ja pealegi on maha jätta väga raske.

Siin ongi õige hetk küsida suitsetajalt viimane küsimus: “Kujuta ette, et siin ruumi keskel on suur punane nupp. Umbes nagu saates “Võta või jäta”. Kuid see on võlunupp. Ja kui sa sellele vajutaksid, ärkaksid sa homme hommikul üles täieliku mittesuitsetajana- mitte mingisugust sõltuvust, mitte mingisugust soovi suitsu teha. Sul oleks vastupidi väga kerge olla- sul ei oleks probleem tulla toime igavusega, sa ei peaks enam lõõgastumiseks suitsetama. Kas sa vajutaksid sellele nupule?”

IGA suitsetaja vajutaks. Ainukesed suitsetajad, kes ei vajutaks, on need algajad suitsetajad, kes ütlevad, et neil ei ole probleemi ja võivad homme ise maha jätta, kui tahavad. Me alustasime kõik sellistena.

Iga suitsetaja vajutaks ja mida see tegelikult tähendab? Seda, et iga suitsetaja tahab tegelikult olla mittesuitsetaja. Kõik tahavad olla tegelikult vabad ning see nupp on olemas. Kuid see nupp on sinu peas ja ma saan aidata sul sellele vajutada.

Kuid miks enamus suitsetajaid ei astu kunagi seda esimest sammu? Sest neil on hirm. Hirm, et suitsetamisest loobumine on väga raske. Kuidas nad hiljem stressiga toime tulevad? Äkki nad lähevad paksuks! Kas nad üldse kunagi päris vabaks saavad? Kuidas on võimalik see, et hiljem suitsunälga ei tunne? Peod kaotavad enda mõtte, kui nad seal suitsu teha ei saa! Kuidas nad suudan kunagi enam nautida hommikukohvi, kui nad sinna juurde ei suitseta?

Kui sa tahad seda võlunuppu vajutada, siis ma saan sind aidata, et sa ärkaksid üles sellisena nagu sa polekski kunagi suitsetaja olnud- täpselt sama suure sooviga see pulk endale uuesti suhu panna.

Sotsiaalne suitsetamine

Enamus suitsetajaid, kes tulevad Allen Carri seminarile, on kunagi alustanud suitsetamist, et saada seltskonna osaks. Suitsetatakse, et paista vanem välja, tunduda natuke karmimana või lahedamana, näida seksikam. Alustades on suitsetamine vägagi sotsiaalne tegevus. Vähemalt nii paistab see välja.

Käiakse vahetunni ajal salaja nurga taga, pidudel suitsuruumides, töö juures suitsunurkades. Kooskäimise kohti on vägagi palju.

Kuid see on kõik jäämas unustuste hõlma. Need on erinevad põhjused, miks alustatakse, kuid need ei ole ammu enam põhjused, miks jätkatakse.

Mine suvalise suitsetaja juurde, kes on kimunud viimased 20 aastat ja küsi talt, miks ta suitsetab. Ta ei ütle sulle kunagi, sest see on seksikas, lahe või selleks, et karmim välja paista. Ei näe suitsetajad ennast nii, ega näe neid nii ka ühiskond.

Tavaliselt ütlevad suitsetajad vastuseks- see on mu viimane nauding, see aitab mul stressi maandada, see on lihtsalt üks harjumus, millest lahti ei saa, see aitab mul oma mõtteid mõelda ning omaette olla.

Kas tõesti on suitsud 20 aastaga nii muutnud, et sellest, mis oli lihtsalt lahe ja seltskondlik tegevus, on need muutunud millekski, mida vajatakse selleks, et oma mõtteid mõelda, et stressi maandada ja lihtsalt üks harjumus, millest lahti ei saa? Loogilisem on ju mõelda, et suitsud ei ole muutunud. Suitsud on ikka täpselt samasugused- sa süütad need põlema, hingad vingu enda kopsudesse ja puhud selle uuesti välja.

Küll on aga muutunud sinu nägemus suitsetamisest, sest aegapidi hakkab nikotiin sinu ajuga lollitama. Nikotiin on mürgine aine ja su keha võitleb pidevalt sellega, et seda sinust välja ajada. IGA hetk, kui sa ei suitseta, kannatad sa leebete nikotiini võõrutusnähtude käes. Need võõrutusnähud ei lase sul enam oma mõtteid rahulikult mõelda- sa pead mõtete seadmiseks suitsetama. Need tekitavad sinus pideva õrna stressitunde, et sa tunned vajadust eemale minna ja aega enda jaoks maha võtta. Kuid kuna see leebe nikotiinivõõrutus ei ole füüsiliselt eriti palju tuntav, siis järeldavadki väga paljud suitsetajad- mul ei ole probleem nikotiiniga, mul on lihtsalt üks harjumus.

Nikotiin suudab aju kerge vaevaga ära lollitada. Kui inimesel on käsil suitsetamisest loobumine, siis selleks, et see oleks lihtne, tulebki täielikult mõista, kuidas ta on lolliks tehtud. Miks suitsetaja arvab, et suitsetamine rahustab, kui nikotiin on ju tegelikult erguti. Kuidas saab erguti rahustada? Me ju ei joo enne magamaminekut Red Bulli, et parem uni tuleks. Ometi tunneb suitsetaja, et kui ta on närvis, on tal vaja rahustavat sigaretti. Seminaril me räägime need müüdid lahti, et suitsetaja ei tunneks, et ta jääb millestki ilma. Vasupidi. Et tal oleks hea meel, et ta enam suitsetama ei pea.

Suitsetamine on muutunud vägagi antisotsiaalseks tegevuseks. Sa oled võib olla seltskonna ainuke inimene, kes peab iga mingi aja tagant hetkeks põsti tõusma, minema välja, et mõte taas paremini jooksma hakkaks. Pealegi, kui sa oled suitsetanud juba 20 aastat, ei olegi sulle suitsunurga seltskond ammugi esmatähtis. Paljud naised näevad suisa vaeva, et keegi neid sigaretiga ei näeks.

E-sigarettidest, hämamata

Ei lähe päevagi mööda ilma, et me ei kuuleks raadiost või näeks telerist, kuidas meile reklaamitakse e-sigaretti.

Kui e-sigaretid toodi esmakordselt 2004 aastal müüki, hakati meile pähe taguma, et e-sigarettide näol on tegu suurima panusega rahva tervisesse peale penitsilliini. Igal aastal tapab suitsetamine maailmas ligi neli miljonit inimest ja kuna suitsetajate arv just arengumaades on pidevas kasvutrendis, kasvab ka igaaastane suitsetamise tagajärjel surejate arv. WHO ennustab, et suitsetamine tapab sel sajandil miljard inimest. Aga see, mis suitsetajaid tapab, ei ole nikotiin, suitsetamise raison d’être, vaid tõrv koos kümnete kantserogeenidega tubaka suitsus. E-sigaretid toimetavad kehasse nikotiini, ilma ohtlike kemikaalideta, kuigi tänaseks ei ole veel eriti teada, kuidas mõjub e-sigarettidest imenduv nikotiin pikas perspektiivis sõltlase tervisele. Hoolimata teadmatusest väitsid nad, et miljonid elud saavad päästetud. Väideti, et suitsetamisega kaasnevad haigused langevad mineviku hõlma.

Kuigi e-sigarettide testimine ja regulatsioon on hetkel veel pea olematu, on maailmas paljud rahvatervise spetsialistid võtnud need omaks kui potentsiaalselt kahjusid vähendavad tooted. Keda huvitab, et inimesed on jätkuvalt nikotiinist sõltuvuses, vähemalt ei jää nad enam haigeks! Kuigi Allen Carri organisatsioonis oleme me kolmekümne aasta jooksul näinud, et suitsetamisest loobumine võib olla lihtne ning võimalik väga suurele enamikule suitsetajaist, teame, et ka meil tuleb ette ebaõnnestumisi ja kõik ei jäta suitsetamist, või ei suuda maha jätta. Suitsetamine tapab pooled neist, kes ei jäta või ei suuda maha jätta, kuid see pole veel kõik: iga suitsetamisest põhjustatud surma kohta, on 20 suitsetamisest põhjustatud elukvaliteeti hävitavat haigust.

E-sigarettide tootjad lubasid tuua sellesse kurba statistikasse uskumatu pöörde. Miljonid päästetud elud, lugematu arv inimesi, kelle elukvaliteet paraneb tohutult, meeletud säästetud summad tervishoiusektoris, mis ei pea enam ravima suitsetamisega seotud haigusi.. see kõik tundub suisa liiga hea, et tõsi olla. Sest see ongi…

Eelmisel nädalal avaldas tunnustatud meditsiini väljaanne, The Lancet, esimese kliinilise randomiseeritud ja kontrollitud uuringu, mis uuris loobuda soovivaid suitsetajaid, kes lülitusid ümber e-sigarettidele. Uuring sisaldas kolme gruppi: esimesele anti 21mg nikotiini plaaster, teisele e-sigaret 16mg nikotiini kapslitega ja kolmandale e-sigareti platseebo (ilma nikotiinita). Uuring võeti kokku peale seda, kui suitsetamisest loobumisest oli möödas kuus kuud.

Nagu oligi arvata, siis nikotiini plaastrit kasutava grupi tulemus oli kehva. Vaid 5,8% suitsetajaist oli kuue kuu möödudes suutnud suitsetamisest hoiduda. See number on samal skaalal tulemustega, mida on näidanud lugematud eelnevad uuringud, mis on uurinud nikotiini plaastrite efektiivsust. See aga tekitab omakorda küsimuse: miks ravi, mille ebaõnnestumise protsent on kuue kuu järel 94, on iga valitsuse suitsetamise vähendamise strateegia tugitala?

Mis oli aga antud uuringus kordades nördimust tekitavam, oli nikotiini sisaldava e-sigareti grupi õnnestumisprotsent. See oli masendavad 7,3%. Kogu e-sigarettide mõte oli see, et tegemist on tõelise suitsetamise alternatiiviga. Lisaks sellele, et e-sigaretid pidid suitsetajale toimetama sõltuvust tekitatavat nikotiini, pidi e-sigaret suitsetajale toimetama ka „suitsetamise kogemuse“. E-sigarettide tootjate selgitus oli see, et suitsetajad lähevad miljonite kaupa üle e-sigarettidele, sest nad saavad kogu suitsetamise naudingu ilma mingite terviseriskideta. See uuring lükkab täielikult nende väited ümber. Kui vaid 7,3% neist suitsetajaist, kes tahtsid suitsetamisest loobuda, said sellest lahti e-sigaretti kasutades, siis ei ole ju selle panuse potentsiaal rahva tervisesse oluliselt erinev nikotiini nätsust või plaastrist. Olukord oli tegelikult veelgi masendavam, sest 40% sellest 7,3%st kasutasid kuue kuu järel jätkuvalt e-sigaretti. Reaalsus on see, et suitsetajad näevad e-sigaretti peamiselt kui viisi, et saada kätte nikotiin, kui suitsetamine ajutiselt mingil põhjusel võimatu on.

Ja e-sigareti tootjad teavad seda suurepäraselt. Hoolimata nende väidetest, et tegemist suitsetamisest loobumise tootega, räägib nende turundus suuresti teist keelt. Täna võib näha, et lisaks olemasolevate suitsetajate püüdmisele, on e-sigareti turundusel kaks sihtmärki. Esimene sihtmärk- meelitada endised suitsetajad tagasi nikotiini lõksu. Minu silmis on see sama alatu, kui reklaamida viina anonüümsete alkohoolikute koosolekutel (repliigid reklaamidest: „mmm Parem, kui sa arvatagi oskad“, „See ei ole sulle kahjulik“, „Proovi!“, “Me teame, mida sa ihaldad”). Teine sihtmärk- justkui tubakafrimade järelkajana, reklaamivad nad enda tooteid noortele inimestele. E-sigarettide tootjad võistlevad nüüd tubaka- ja ravimtootjatega, et saada endale osa nikotiinisõltlaste turust. Kuna e-sigaretid on tänaseks täiesti reguleerimata, siis saavad nad end turundada viisil, kuidas tubakafirmad enam ei saa. Pole siis ime, et tubakafirmade osturalli on võtmas aina suuremaid mõõtmeid- iga paari nädala tagant võib lugeda, kuidas tubakafirmade poolt ostetakse üles e-sigarettide tootjaid. Kas tõesti tahavad tubakafirmad, et inimesed nikotiinisõltuvusest vabaneksid, või nad mõistavad potentsiaali, kuidas luua enda toodetele järelkasv?

E-sigarettide reguleerimatus laseb neil kasutada maitseid, mida tubakafirmad tavasigarettidega enam ei saa. Maitsed, mis on suunatud lastele- Red Bull, Coca-Cola, vanilje, kummikommi, maasika jpt. E-sigarettide tootjad teavad, kus lapsed internetis aega veedavad ja reklaamivad oma maitseid ja tooteid seal. Mu alaealine sugulane näitas oma Facebooki esilehte ja alla kerides nägin ma minuti jooksul kolme (!!!) e-sigareti reklaami, mida ta tellinud polnud (FBs saavad turundajad valida, mis vanusest alates kasutajatele reklaame kuvatakse). Ka võime varsti sarnaselt muu Euroopaga ka Eestis näha seda, et toodet reklaamitakse muusikaüritustel ja spordivõistlustel (mõni nädal tagasi jagati Londonis O2 Arenal toimuval kontserdil kõigile soovijatele tasuta nikotiini kapslite näidiseid- sest seda ei keela ükski seadus). Kus mujal oleks kavalam noori inimesi endale värvata? E-sigareti tootjad on töötamas välja aina kavalamaid sotsiaalmeedia kampaaniaid, et promoda toodet noorte seas. On võetud enda reklaamnäoks Jenny McCarthy ja mässumeelne Courtney Love (mida mässumeelsem, seda paremini suudavad noored samastuda) ning laulja Bruno Mars ostis osaluse USA suurimas e-sigarettide firmas NJOY. Hollywoodis väravatakse aina uusi staare, kes oleksid nõus rääkima kiidujuttu e-sigarettide teemal populaarsetes jutusaadetes nagu Jimmy Kimmel Live või Conan. Oleks naiivne arvata, et selle lühikese aja jooksul, mis neil õnnestub seal talk shows veeta, räägiks nad millestki, mis ei ole neile oluline. Kogu nende jutusaadete mõte ongi eelkõige promo toodetele ja linastuvatele filmidele/telesaadetele. Me oleme justkui läinud ajas tagasi- tavasigarettide suitsetamist reklaamisid kunagi samuti seksikad naised ja kahepäevaste habemetega ilusate nägudega mehed, kui räägiti suitsetamise naudingust ja ajast iseendale. Kõik reklaamid, mis on töötatud välja tubakatootjate poolt, on nüüd ülevõetud e-sigarettide reklaamides.

Sellise, noortele suunatud, turunduse tulemusi võib näha ka teises uuringus, mis avaldati eelmisel nädalal väljaandes Centres for Disease Control. Selle uuringu tulemusena avastati, et e-sigarettide kasutus põhi- ja keskkooli õpilaste seas on KAHEKORDISTUNUD kõigest 2012 aasta jooksul- ÜHE aastaga.

Seega on näha, mis on tõde e-sigareti taga. Kümne lühikese aastaga on see muutunud suurest sensatsioonist rahva tervises, millekski, mis on lihtsalt järjekordne ebaefektiivne toode, mis on loodud selleks, et hoida inimesi sõltuvuses ainest, millest nad end isegi pilve ei suuda tõmmata.

Kiire e-sigarettide reguleerimine on vajalik selleks, et nad oleksid korralikult kontrollitud ja et moraalitundeta turundajaid oleks võimalik pidurdada, kelle kogu eesmärk on muuta see toode vastuvõetavaks ning ihaldusväärseks just eriti noorte mittesuitsetavate laste seas.

Allikad:
NY TIMES
WHO
THE LANCET

Suitsetamisest loobumine – kuus aastat vabadust

Ma pean ennast väga õnnelikuks inimeseks, sest mul oli suur õnn komistada Allen Carri meetodi otsa täna, kuus aastat tagasi (15.01.2007).

Ainus asi, milles ma Allen Carriga nõus ei olnud, oli see, et ta väitis end olevat maailma kõige hullem suitsetaja. Ma olin temaga üpriski samal pulgal. Minimaalselt kolm pakki päevas ja kui õhtul oli mingeid üritusi, võis julgelt kaks pakki otsa panna.

Hiljuti rääkisime ühe tuttavaga sellest, et miks on Allen Carri meetod hea vahend, et uusaastalubadusena antud suitsetamisest loobumise otsus kestaks elu lõpuni.

Kui ma algul selle peale mõtlesin, siis ajal, kui ma veel suitsetasin, oleks see mind poolsurnuks ehmatanud- mitte kunagi enam suitsetada. Kuigi see on iga suitsetaja unistus, on see ka eesmärk, mis ajab enamus suitsetajaid hetkega paanikasse.

Meie korduvad katsed suitsetamisest loobuda, mis kukkusid läbi enne, kui nad alatagi jõudsid, või mis veel hullem, kui me kukkusime läbi, peale tunde, päevi, nädalaid või isegi kuid kestnud piinasid ja põrgut, on meid veennud, et suitsetamisest loobumise katse peab endas sisaldama valu ja kannatusi ning see lõpeb suure alandusega, kui me uuesti suitsetama hakkame.

Kui sa oled suitsetaja, või suitsetaja sõber, siis mul on sulle suurepäraseid uudiseid- see ei pea absoluutselt nii olema! Kuid sellest natukene hiljem…

On sul plaanis jätta suitsetamine aasta alguses maha, et alustada aastat puhtalt lehelt? Kui jah, siis tubli! Järgi Allen Carri lihtsaid samme ja järgi ta lihtsaid juhiseid ning sa oled teekonnal vabaduse poole.

Anna endast parim ja ära eelda, et sa tunned ennast sama näruselt nagu eelneval mahajätmiskatsel. Nagu ma eelnevalt ka mainisin, siis meie eelnevad luhtunud katsed ainult kinnitavad usku, et see on raske, kurnav ja ehk isegi võimatu ettevõtmine, et saada vabaks.

Allen Carr nimetab KÕIKI teisi meetodeid TAHTEJÕU MEETODITEKS (tahtejõuga, nõelad, plaastrid, nätsud jne). Kõik need lähenemised kipuvad rääkima suitsetajale asju, mida nad teavad niigi. Tegelikult pole ju tarvis, et keegi räägiks sulle, kui kallis see on, et see on orjus, pole tarvis sulle näidata koledaid kopse ja hambaid ning, et suitsetaja sureb 13 aastat varem. Kui need teadmised aitaksid sul kuidagi suitsetamist maha jätta, siis ei oleks maailmas vist ühtegi suitsetajat, sest sa tead kõike seda niigi.

Suitsetajana olin ma ekspert tahtejõumeetoditega suitsetamisest loobumises… täpsemini öeldes siis mitteloobumises, sest need lõppesid alati järgmise suitsuga.

Enamus katseid uusaastalubadusena suitsetamisest loobuda said läbi enne, kui Raekojaplatsis ilutulestik läbi sai.

Ei olnud vahet, kui veendunud ja pühendunud ma paar tundi enne olin, ma leidsin end alati mõtetel, et „ok, enne magamaminekut tehtud suitsud ei loe ja asi hakkab hommikul pihta“.

Pikim aeg, mis ma uusaastalubadusena olen suitsetamisest loobudes vastu pidanud, oli paar närust tundi peale ärkamist. Seda ainult seepärast, et ma ei viitsinud nii vara voodist tõusta ja poodi end vedada.

Ma tundsin end aasta esimesel päeval läbikukkunu ja kasutuna. Kas pole mitte hirmus viis alustada uut aastat?! Viimasel paaril suitsetamise aastal loobusin ma juba ka uusaastalubaduste andmisest- miks rikkuda peomeeleolu ärevuse ja teadmisega, et homme oled sa jälle läbikukkunud.

Seepärast anna sina endast parim, et sellist mõtlemist vältida. Naudi aasta algust- Naudi seda, et sul on võimalus alustada nii palju asju uuesti. Ära mõtle suitsetamisest loobumise peale. Lihtsalt tee otsus, et sa tuled seminarile ja jätka suitsetamist. Sa ei pea suitsetamist maha jätma seni, kuni sa oled täiesti valmis.

Sa ei pea seekord jätma suitsetamist kurva ja õnnetuna, ei pea kannatama selle hirmsa puudustunde käes. Selle asemel võid sa avastada, et suitsetamisest loobumine on oodatust palju lihtsam, seda on võimalik nautida ja juba väga lühikese aja pärast naudid sa palju enam seltskondlikke olukordi, tuled stressiga paremini toime, avastad, et lõdvestumine suitsuta on võimalik ning mis kõige olulisem- mittesuitsetamine saab sinu jaoks olema täiesti loomulik. Sa justkui ei olekski kunagi suitsetaja olnud.

Kui sa mõistad, kuidas suitsetamise lõks toimib, kui sa mõistad, et kõik need vastikud sümptomid, mille käes sa eelmistel loobumiskatsetel kannatasid, ei olnud põhjustatud nikotiinist (nikotiini ärajäämanähtusid tunnetad sa kui väga leebe, tühja ja ebakindla tundena), vaid vaimsest ja füüsilisest reaktsioonist sellele tühjale tundele.

Sa oled tõepoolest eelnevatel loobumiskatsetel tundnud füüsilisi tundeid, kuid tõsiasi on see, et nende põhjus on aga psühholoogiline ning neid ei põhjusta nikotiini ärajäämanähud. See on sulle väga hea uudis. See tähendab, et ainus, mida sa tegema pead, on saama enda mõtted paika ja just sellega Allen Carri meetod tegelebki.

Kui sa kahtled minu väites, et sinu kannatused ei olnud põhjustatud nikotiini ärajäämanähtudest, vaid hoopis sinu aju reaktsioonist nendele võõrutusnähtudele, siis mõtle hetkeks järgmisele näitele.

Kujuta endale ette väikest last, pisikest põngerjat, kellele antakse jõuluhommikul kingitusena üks mänguasi. Kujutle, kuidas lapse vanem kutsub ta lõunat sööma ja kuidas laps hetkega selle vastu sõdima hakkab, sest hetkel on söömine viimane asi, mida ta teha tahab ning ta ei ole nõus oma uut mänguasja käest panema.

Kujutle nüüd lapse vanemat, kel on nüüdseks villand kutsumisest ja ootamisest, kes läheb lapse juurde ja võtab tal mänguasja käest. See, mis järgneb, on tohutu füüsiline reaktsioon- punane nägu, punnis silmad, ojadena pisarad, läbilõikav kisa lapse suust. Need on reaalsed füüsilised sümptomid, kuid need ei ole ju põhjustatud mingitest mänguasja keemilistest ärajäämanähtudest, vaid see oli puhtalt vaimne protsess:

MA TAHAN MÄNGUASJA!! – AGA MA EI SAA!! – ÜÄÄÄÄÄÄÄÄ- GRRRRRRRR

Täpselt sama protsessi peavad läbima suitsetajad, kui nad loobuvad suitsetamisest mõne tahtejõu meetodiga.

Suitsetaja: MA TAHAN SUITSU!!- AGA MA EI SAA!! – AAAARRRRGGGHHHHH!!

Loodan, et sa nüüd mõistad, et see füüsiline kannatus, mida suitsetajad loobudes kannatavad, ei ole nikotiinivajadus, vaid suitsetaja ei saa seda, mida ta tahab. See on see näriv puudustunne ja põhjus, miks suitsetaja tunneb seda puudustunnet, on see, et ta usub, et ta saab suitsetamisest mingit kasu, mingit naudingut või tuge.

Uskumus uskumuse järel, aitab Allen Carri meetod sul vabaneda sellest ajupesust. Selleks, et suitsetajal ei tuleks peale seda „AAAARRRRGGGGGHHH!!“ tunnet, tuleb lahti saada soovist suitsetada ning selleks tulebki lahti saada kõigist nendest uskumustest. Kuue tunniga aitame me teid selleni, et mitte ainult te ei igatse suitsetamist, vaid teil on siiralt hea meel, et te lõpuks ometi enam suitsetama ei pea.

Tundub liiga hea, et tõsi olla? Aga proovi järgi. Seminar maksab vähem, kui kolme kuu suitsetamine. Iga aasta, mis sa edasi lükkad, maksad sa suitsetamise eest neljakordse seminari summa. Me oleme meetodi toimimises niivõrd kindlad, et pakume AINSA suitsetamisest loobumise meetodina täielikku raha tagasi garantiid. Kui me ei saa aidata, siis me selle eest raha ka ei soovi.

See, et sa oled kahtlev ja murelik, kas see sinu puhul toimib, on täitsa ok. Usun, et 80% seminarile tulijaist ei usu (nad küll loodavad, kuid ei usu), et meetod nende puhul toimib. Kui sa vajad kinnitust, siis viska pilk peale edulugudele meie lehel ja/või helista mulle. Räägin sinuga meeleldi iga päev hommikul kümnest õhtu kümneni. Kui ma kohe ei saa vastata, siis helistan sulle esimesel võimalusel tagasi.

Loodan, et see aitas sind otsustamisele natukene lähemale ja me kohtume peagi. Sa ei saa kunagi kahetseda, et sa suitsetamise maha jätsid. Küll võid sa elu lõpuni kahetseda, et sa seda ei teinud.Esimese sammu astumine on tihti see kõige raskem ja enamus inimesi ei julgegi seda teha. Aga sina tule ja anname endast parima.

Millal on parim aeg suitsetamist maha jätta?

Ühesõnaline vastus: HOMME! Kuid, kas sa ei öelnud sama ka eile? Ja päev enne?

Homme on suitsetajate lemmikvastus seepärast, et siis ei tule seda teha täna. Me kõik teame, et mingil hetkel peame nagunii suitsetamisest lahti saama, kuid see on “mingil hetkel” ja kuna see ei ole täna, siis sellele mõtleme kunagi hiljem. Antud hetkel tahame me suitsetada ja hirm millegi olulise kaotamisest on meie teadvuses tugevam, kui hirm, et see võib meid mingil hetkel ära tappa.

Hoolimata teadmisest, et suitsetamine tapab ühe inimese kahest, “tahame” me suitsetada, sest me usume, et see aitab meil lõdvestuda, tulla toime stressiga, või aitab meil saledana püsida. Lisaks nendele uskumustele näeme me suitsetamises ka mingit naudingut või kasu ja usume, et suitsetamisest loobumine on ülimalt raske ja kurnav. Öeldakse ju, et nikotiini ärajäämanähud on kohutavad. Öeldakse, et see võõrutusprotsess on hullem kui heroiini puhul. Me usume, et isegi ebatõenäolisel juhul, kui me suudame selle hirmsa võõrutusprotsessi üle elada, ei saa meist kunagi õnnelikke mittesuitsetajaid ja me peame veetma nüüd kogu elu tundes suitsetamisest puudust.

Mõni ime siis, et selliste uskumuste küüsis olles, on parim mahajätmise päev homme…

Lihtsa mahajätmise võti peitub selles, kuidas sa näed suitsetamist ja maha jätmist. Allen Carri meetod õpetab suitsetajatele, kuidas muuta enda vaatenurka. Nii pea, kui ma hakkasin suitsetamist nägema, kui probleemi, mitte kui lahendust; kui ma mõistsin täielikult, et ma ei loobu millestki; kui ma sain aru, et suitsetajana kogesin ma nikotiini ärajäämanähtusid igal ööl ligi kaheksa tundi, kui ma magasin ja need olid niivõrd leebed, et ei äratanud mind isegi üles; kui ma mõistsin, et hoopis suitsetajad, mitte mittesuitsetajad, on need, kes jäävad ilma – enda tervisest, energiast, eneseaustusest ja vabadusest – alles siis ma mõistsin, et mahajätmine võib tõepoolest lihtne olla. Ja teate mis? See tõepoolest oligi!

Kuidas valida endale suitsetamisest loobumise terapeuti/nõustajat?

Kuna viimasel ajal on valik niivõrd laiaks läinud- nikotiini plaastrid, nätsud, pillid, lonzengid, inhalaator jne, siis ei ole ime, et see on segadusse ajav, kui tuleb plaan suitsust loobumisel abi otsida. Pidades silmas eeslpool loetletud suitsust loobumise tooteid, meenub mulle, kuidas Allen Carr viskas nikotiiniasendus ravi üle nalja. Iga kord, kui uus nikotiini sisaldav toode, mis idee järgi peaks aitama suitsetamisest lahti saada, turule tuli, küsis ta: „Mida kõike nad välja ei mõtle. Millega nad järgmisena lagedale tulevad? Sigaretiga?“

Enamus suitsetajaid, kes on neid lähenemisi proovinud, on naasnud suitsetamise juurde, ei saanudki suitsetamisest lahti ja kasutasid neid vahendeid paralleelselt suitsetamisega, või jäid sõltuvusse tootest, mis pidi neil aitama sõltuvusest lahti saada. Mõni ime siis, et aina enam inimesi otsib väljapääsu muudel viisidel, et sõltuvusest vabaneda.

Aga kuidas valida siis, keda/mida selles tohuvabohus usaldada?

Siin on üks väike nimekiri, mida silmas pidada valikute tegemisel, kui sa otsid endale abi:

See EI tohiks olla keegi, kes ei ole ise suitsetaja olnud.

Kuidas selline inimene saakski sind mõista, mõista sinu suitsetamise ajalugu, sinu eelnevaid maha jätmise katseid, kui ta pole ise sellega silmitsi seisnud. Mis veelgi olulisem – kui ta pole ise kunagi suitsetamise lõksust põgenenud.

See EI tohiks olla keegi, kes suitsetab.

Paljud suitsust loobumise terapeudid, nõustajad, hüpnotiseerijad, kes on ise suitsetajad, väidavad, et nad suitsetavad seepärast, et nad naudivad seda ja nad ei tahagi maha jätta. Me kõik teame, et nad lollitavad iseend. Ükski osa sõltuvusest ei ole seotud valikuga- olgu see uimastiga seotud sõltuvus või mitte. Keegi, kes endale sellisel moel kärbseid pähe ajab, ei saa aidata sul vabaks saada. Kui sa jätad suitsetamise kellegi abiga maha, siis anna selle abistaja kontaktid oma suitsetavale sõbrale. Ka nemad vajavad abi nii nagu sinagi seda vajasid.

See EI tohiks olla keegi, kes ütleb kui keeruline ja raske on suitsetamisest loobumine.

Kui sajad tuhanded, isegi miljonid inimesed, kes on suitsetamise maha jätnud, ütlevad, et see oli lihtne, siis miks sa kuulaks neid, kes ütlevad, kui tahtejõudu nõudev ja raske see on? Need terapeudid ja nõustajad, kes väidavad, et see on raske, süüdistavad ebaõnnestumiste korral ALATI suitsetajat, kes nende abiga maha jätta üritas. Selliste nõustajate vabandused on tavaliselt: „ilmselgelt sa ei taha piisavalt maha jätta“ või „tegelikult sa ei ole valmis maha jätma, ega ju?“ Kui sellised inimesed oleksid automehhaanikud, käiksid nad ümber sinu auto, toksiksid jalaga su auto rehve, ohkaksid kuuldavalt ja raputaksid päid ja alles siis ütleksid sulle selle tohutu summa, mida nii kehvas seisus auto parandamise eest küsiksid (olgu auto nii heas korras kui tahes). Ning kui nad seda siiski ära parandada ei suudaks ja sa siis oma raha tagasi ootaksid, ütleksid nad sulle, et sa oleksid pidanud sellega arvestama, kui nii katkise auto neile parandada tõid, sest tööd nad ju auto kallal tegid… mis siis, et auto ju ikka katki.

See EI peaks olema keegi, kes küll küsib teenuse eest raha (palju või vähe), kuid ei garanteeri mingit tulemust.

Kui sa maksad kellelegi selle eest, et ta remondiks su maja, su autot, su arvutit, pügaks su hekki, lõikaks juukseid, kuid ei tule sellega toime, siis sa ju eeldaks, et tegemata töö eest sa ei peaks maksma. Kui sa tellid pagarilt kringli, kes sellega toime ei tule, sest kringel põles kahjuks ahjus söeks, siis sa ka ju ei maksaks. Rõhugu see pagar kulunud ajale ja raisku läinud materjalile nii palju kui tahes. Me maksame alati tulemuste eest. Miks siis mitte suitsetamist maha jättes?

See ei peaks olema keegi, kelle garantii tähendab pelgalt tasuta lisaseansse.

See on sõna „garantii“ väärkasutus. See oleks sama, kui osta poest endale lambipirn, mis ei tööta ja pöördudes kaebusega tehase poole, saadavad nad sulle eluaegse varu hõõglampe, mis samuti ei tööta. SEE EI OLE GARANTII! Ole selliste garantiide puhul ettevaatlik- sellist „garantiid“ kasutavad paljud.

See PEAKS olema keegi, kes on ise endine suitsetaja ja kasutas maha jätmiseks seda meetodit, millega ta inimesi aitab.

Sellised terapeudid/nõustajad suudavad end sinu suitsetamise ja loobumiskatsetega samastada ning juhtida sind mööda sama rada, mida nad ka ise käinud on. Kui väga sa pööraksid tähelepanu abielunõustajale, kes ise pole kunagi abielus olnud ja konflikte lahendanud? Keda sa usaldaksid metsas orienteerudes rohkem- meest, kes on õppinud metsandust, või meest, kes on selle metsa risti-rästi läbinud ja teab igat puud selles metsas?

See PEAKS olema keegi, kes on enda alal edukas ja võtaks raha tulemuste põhjal.

Ka naabri Malle võib sinu käest suitsetamisest loobumise abi eest raha küsida ja ebaõnnestuda.Kuid, kas sa oled nõus maksma ebaõnnestumise eest? Ainult väga eriline nõustaja/terapeut lubab sind aidata ja lubab, et kui tal see ebaõnnestub, maksab ta sulle KOGU raha tagasi. Olgem ausad, sa võid maksta natuke rohkem, kui sulle garanteeritakse tulemus.

Kui vähegi võimalik, siis see nõustaja/terapeut peaks olema keegi, keda on sulle soovitanud sõbrad, kes on nüüdseks õnnelikud mittesuitsetajad.

Ei ole paremat soovitust, kui kellegi isiklik soovitus, mille iganes eest sa oma raha välja ei käi. Kui suitsust loobumise nõustajat soovitavad su enda sõbrad või tuttavad, siis, miks ei peaks sa seda soovitust kuulda võtma?

___________________________________

Sul on ehk tunne, et see nimekiri on liiga karm ja nõudlik ning sellist terapeuti/nõustajat, kes vastaks kõikidele neile nõudmistele, on pea võimatu leida. See võib sind üllatada, kuid IGA Allen Carri terapeut maailmas vastab KÕIKIDELE nendele nõudmistele. Enamus inimesi, kes meieni jõuavad tulevad läbi soovitajate, me oleme kõik endised suitsetajad ja oleme suitsetamise Allen Carriga lihtsa vaevaga maha jätnud ja seepärast oskame me ka sind aidata. Paljud, kes meieni jõudnud on, on kulutanud sadu eurosid „abistajatele“, kes ei võta ebaõnnestumiste eest mingit vastutust. Mõtle sellele nimekirjale, kui teed otsust.

Suitsetamisest loobumine e-sigaretiga?

Aeg-ajalt saan ma sarnase sisuga küsimusi, kus tahetakse teada, kuidas suitsetamisest lahti saada. Siin üks vastus minult küsijale.

„Tere. Tahtsin teada, kas te elektroonilisi sigarette ka müüte ja kas need aitavad suitsetamist maha jätta?“

„Tere! Vastus küsimuse esimesele poolele – ei müü. Kuigi Eestis on e-sigarettidele nikotiini sisaldavate kapslite müümine keelatud, on neid võimalik kõikjalt internetist saada ja need samad kapslid sisaldavad seda sama ainet, millest te sõltuvuses olete… nikotiini.

Ikka ja jälle näeme, kuidas e-sigarettide müüjad reklaamivad enda toodet, kui viisi, et vabaneda sõltuvusest. Mitte suitsetamine ei tekita sõltuvust, vaid seda teeb nikotiin. E-sigarettide näol asendatatakse lihtsalt nikotiini manustamise viisi- sinu raha saab tubakafirma asemel lihtsalt e-sigareti firma.

Kui heroiinisõltlane tahab sõltuvusest lahti saada, kas tema eesmärk on vabaneda süstaldest? Ei, ta tahab uimastist lahti saada, millest ta sõltuvuses on, mis sunnib teda süstima. Süstal on lihtsalt viis, kuidas uimastit manustada. Sama lugu oleks ka kokaiinisõltlasega – tema eesmärk pole rullikeeratud rahatähtedest vabanemine, vaid vabaneda uimastisõltuvusest. Nii nagu nikotiini sisaldavad plaastrid ja nätsud, nii ka e-sigaretid ei ravi põhjust, milleks on sõltuvus nikotiinist. Kõik sellised lähenemised lihtsalt jätkavad nikotiinisõltuvust… lihtsalt teisel moel.

Lisaks väide, et nikotiinivabad kapslid aitavad suitsetamist maha jätta on ka enam kui kaheldav- milleks kulutada suurt raha, et lihtsalt imeda? Miks mitte võtta pastakas ja teha seda sellega? Sest see oleks naeruväärne. Nikotiin ei ole sigarettides juhuslikult. Nagu ma mainisin mitte suitsetamine ei tekita sõltuvust, vaid seda teeb nikotiin.

Kunagi müüdi Light tüüpi sigarette kui suitse, mis aitavad suitsetamisest loobuda- minnes üle lahjematele ja lahjematele sigarettidele kaob lõpuks vajadus suitsetada. Tänaseks on kõik sellest aru saanud, et midagi taolist ei toimu. Sama müügitehnikat kasutavad aga ka e-sigarettide müüjad, kes soovitavad alustada kõrge nikotiinisisaldusega kapslitega ja minna aina lahjematele üle. Kahjuks sõltuvus ei toimi sel viisil – ükski sõltuvus ei lähe aegapidi kergemaks, vaid igasugune sõltuvus on süvenev.“